Kahestumine

Eelmises blogi postituses tõin välja neli enam levinumat kiindumusmustrit. Kartlik-vältiv kiindumussuhte laadi juures võib tekkida inimesse kahestumine, mida ka selles postituses tutvustan. Kahestumine on kaitsemehhanism, mis võib kaasneda ebaturvalise kiindumussuhte laadi juures. Olete ehk kohanud inimesi, kes näevad maailma musta-valgena? Inimene, kes ühel hetkel on Teie vastu väga sõbralik, hooliv ja kena ning teisel hetkel tema jaoks mitte soosivas olukorras, näeb Teid kui vaenlast, keda tuleb hävitada. Miks ma sellest üldse räägin? Tunnen, et see oli kuidagi väga omane minu koduses keskkonnas ja tunnistan, et ma ka ise olen kahestumise vangis olnud. Seega on mul enda kogemus taga ja soovin, et see osa ebatervest kiindumussuhetes tuleks nähtavale, kes seda kogevad. Leian, et see on oluline teada, et meie ühiskonnas oleks rohkem terviklikemaid suhteid.

Kahestumine tekib tõsiselt hoolimatutest, emotsionaalses või füüsilises plaanis lausa ohtlikest Teie eest hoolitsenud inimeste tagajärjel. Nad on hirmutavad või ise hirmunud (masendunud, ärevad). Selles kiindumussuhte laadis inimesed on pidevalt konfliktis, soovides lähedust ja samas kartes seda, mille tulemusel teie käitumine muutus korratuks, tekitades sageli kahestumist või transilaadseid seisundeid, kuna kiindumuse küsimus tervikuna on stressirohke. Näiteks sellise hoolitsuse tagajärjel võib laps endasse võtta, et on läbinisti halb ning kasvab üles lootusega, et maailmas on olemas läbinisti hea, kõigega leppiv ja teisi päästev ning hoidev inimene, kes pakub talle kõike seda, millest ta lapsepõlves ilma jäi. Teisel puhkudel näevad vanemad ise last kas läbinisti hea või halvana. Selliste vanemate lapsed hakkavad kahestumist kasutama väga varakult, kuna see on tugev ja ürgne kaitsevahend, mille toime vähendamiseks läheb vaja kannatlikkust ning võimalik, et isegi psühhoteraapiat. Kui lapsed vanemates liiga sügavalt või varakult pettuvad või siis tunnevad, et on vanematele pettumuseks osutunud, hakkavad nad enda kaitseks talumatu tõe eest kasutama kahestumist (Aron, 2015).

Miks ma rõhutan just läbinisti hea või halb? Sest kahestumise korral tahame inimesele kohe hinnangu ja sildi külge panna. Sel juhul vahepealset nagu ei eksisteeri ning ega ei ole soovigi arutada vahepealset varianti. Olukorrad, kus kahetsumine nähtavale tuleb on suhtlused just teiste lähedaste inimestega enda ümber. Oletame, et tekib inimeste vahel konflikt siis inimene, kellele on omane kahestuda, tema meele tajud nagu ei sooviks inimese häid ja halbu omadusi analüüsida ja hinnata, vaid tahab rünnata, kaitsta ja vastase hävitada. Kohe anda mõista, et sa oled halb ning seeläbi ka süütunnet tekitada. Nad lausuvad tihti:”Sa teed alati” seda ja “ma tunnen alati” toda. Mustast võib sekundiga saada valge ja valgest must. Hetk tagasi olite ingel; nüüd olete kurjuse kehastus. Sellised inimesed on kaotanud igasuguse kontakti omaenda haavatvate tunnetega, kuigi võib tunduda, et nad kasutavad enese kaitsmiseks mingeid emotsioone, näiteks viha. Kuid igasuguseid katsed midagi muuta või viidata nende abivajadusele tekitavad neis tunde, et rünnatakse nende olemust ning ainus lahendus on kaitse (Aron, 2015).

Kõik kahestunud pooled – kõik see, mille me oleme jõuga alateadvusesse surunud ning endast eemale tõrjunud- koonduvad ning moodustavad selle, mida oleme harjunud nimetama varjuks. Kahetsumise korral ei taha inimene aksepteerida, lubada vaadelda enda tumedamat poolt, kuna ilmselt anti talle lapsepõlves hinnang selle kohta kui ta oma tumedama poolega tutvust tegi.

Millele tuleks keskenduda, et kahestumist esineks üha vähem? Keskenduda inimeses “terviku nägemisele”- hea ja halb käivad käsikäes. See nõuab küll sisse töötamiseks aega, kuid on kahestumise täielik vastand. Kahestumise mehhanismi korral on kas hea osa aksepteeritud või halb osa õigustatud.

Kui Teile või teie partneril on pikaajaline ja isiklikest põhjustest tingitud kahestumine ja projitseerimine omane, peate te mõlemad kestva, lähedase ja rahuldustpakkuva – suhte tagamiseks psühholoogilises mõttes targalt tegutsema. Ilma tähelepanelikkuse ja õppimiseta seda ei toimu. See hõlmab ebakindluse, komplekside ning lapsepõlves lahenduseta jäänud probleemidele tunnistamist, mis kõik põhjustavad praegusi keerulisis konflikte ja emotsioone. Peab saama kontrolli alla lapsepõlvest pärit kompleksid, mis nõuavad, et partner annaks teile seda, mida vajate. Arutage avameelselt seda, mida minevikust pärinevat te teineteisele projitseerite (Aron, 2015).

Ma ütlen ainult üht. Kaks poolt jäävad alati eksisteerima. Me elame duaalses maailmas. Kui ei oleks varje, poleks ka elu nii värvikas – hindame ka seda. Võtame kõik vastu ning lubame näha end selles kõiges terviklikuna. Lubage endal ka rahulolu, rõõmu, õnne tunnete kõrvalt tunda ka viha, kurbust, tühjust, masendust. Need käivad elu juurde!

Parimat,

Elis

Materjal: Elaine N.Aron Ph D – Ülitundlik inimene ja armastus, 2015.