Elu destruktiivsete vanemate seltsis ning selle mõju

Uurisin päris mitmete artiklite põhjal, millised on destruktiivsete vanemate käitumismustrid. Mul endal oli ka täitsa huvitav, kuna kogemus on ju enda elust kohe võtta. Aga mida tähendab destruktiivne? Sõnaraamat annab sellele vasteks lõhustav, lammutav, normaalset struktuuri vigastav. Üritan sellist käitumismustrit läbi oma kogemuse näol natukene Teile tutvustada. Räägin seda täna selleks, kellel iganes Teil on saatus andnud teha tegemist destruktiivsete vanematega. Loodan, et see postitus on Teile abiks ja toeks, et olla tugev ning kasvada sellel teekonnal. Need inimesed on minu silmis ühed tugevamad ja vaparamad. Suured kallid Teile!

Minu lugu algab Tartust. Olin 4-ne kui mu vanemad lahku läksid. Lapse tuleviku seisukohalt ei olegi nii oluline mitte niivõrd see, kas lapse vanemad elavad koos või lahus, vaid see, et nad oleksid lapse jaoks alati olemas. Et laps teaks – ükskõik mis elus ka ei juhtuks, minu vanemad toetavad ja armastavad mind alati – selle peale ma kahjuks loota ei saanud, aga ma olin iseendale alati olemas 🙂 Olen pärit keskpärasest kodust, kus toit oli laual, kuid mida ei olnud, oli armastus ja üksteise mõistmine. Koolielu alustades, hakkasin enda ümber tunnetama palju pinget, närvilisust, vägivalda – nii vaimset kui füüsilist. Tundsin, et midagi on valesti, kuid ma ei saanud aru, mis. Üpris igapäevane oli koolist koju minna ning kuulda vanaisa-vanaema omavahel karjumas, vanaema – ema sõnelemas, isa ja ema omavahel pidevalt tülitsemas. Kui Te olete mõnda mehhiko seebikat näinud, siis täpselt nii see oligi. Mitte kunagi ei teadnud, mis seebika stseen võib sind seal ees oodata või äkki soovib keegi sind sinna hoopis kaasata. Olukordi ei vaadatud kõrvalt, et miks üldse ärrituti, vaid peaasi, et sai emotsiooni välja valada ükskõik, kes ette juhtus.

Kohtuistungid, rahatülid, agressiivsed käitumised, vaimne kiusamine, piiride puudumine – mind võeti siia maailma vastu nagu ühes õuduste filmis, kuhu ma olin juhuslikult sattunud. Minu sisemine tunne oli, et ma ei kuulu sinna. Ma ei kuulu sinna perekonda. Mul puudus armastav ja mõistev side oma vanematega. Ma ei tundnud kellegiga ühendatust, sest vanemad olid minust niivõrd erinevad ja erineva teadlikkusega. Tunnetasin, kuidas meie rollid on vahetunud. Minult nõuti väiksena midagi, mida ma pakkuda veel ei suutnud. Ühtäkki pidin olema lapsevanem oma vanematele? Ma ei saanud aru, mis toimub? Kas selline olukord ongi tava? Pidevalt konflikte korraldades võetakse lastelt täisväärtuslik lapsepõlv ning nad peavad õppima tegelema olukordadega, milleks nad ei ole küpsed. Nii kui ma kooliajal hakkasin teistel klassikaaslastel külas käima, mõistsin kui palju rahu ja meeldivaid tundeid ma nende poolt kogesin ning tänu sellele sain aimu, et minu kodus ei ole kõik okei. Samas nii noorena ma ei osanud selle olukorraga ka midagi ette võtta. Kindlasti ma olen sünniperele oluline inimene, kuid mind pandi igapäevaselt tundma hoopis midagi muud. Nad lihtsalt ei oska seda pakkuda. See tekitas minus tunde, et ma ei kuulu mitte kuhugile. Mul ei olegi siin maailmas kohta. Päris mitmeid kordi ma mõtlesin, et mind ei olegi siia maailma vaja. Kuid tänaseks tean, et ma ei peagi kuhugile kuuluma, sest tean, et see on minu hinge valik seda võib olla natuke üksildasemat teed käia. Mu ümber on mind toetavad inimesed ja sõpruskond, keda vajan. Olen iseenda tugi.

Mäletan kui olin algklassides. Iga kord kui ma kõndisin koolist koju või kodust kooli, ma nutsin. Enne kooli jõudes või vastupidi pühkisin pisarad, et mitte teistele klassikaaslastele näidata. See kestis täitsa keskkoolini välja. Muidugi siis ma ei saanud sellest aru, miks ma nutan, kuid nüüd ma tean – need olid ainukesed hetked, kus ma sain tunda kurbust ilma, et keegi tekitaks minus süütunnet, sest tundeid ju ei võinud kodu seintevahel tunda. Kui olin kurb siis pigem pidanuks ma end süüdi tundma, et seda tunnet tunnen. Mind ei tuldud lohutama, vaid nähvati- “mida sa veel tönnid?” Mul tuli end ise lohutada, kuid eks sa hakkad uskuma ka, mis sulle öeldakse. Võib olla tõesti ma ei tohiks kurbust tunda? Ja mis siis toimuma hakkab ? Tunnete alla surumine, mis tekitabki inimeses suuri vihahooge või kurbust. Minus viha oluliselt ei tekkinud, kuid mitmeid kümneid ämbritäie pisaraid olen küll kallanud. 🙂 Natukene vanem juba olles nii 17-19 aastane, hakkasin ma tunnetama, et mulle on see vastutus antud, et pean selle perekonnamustri lahustama. Ma ei saa lasta sellel käia sama viisi, see lõhub perekondi, suguvõsasi ja ütleks kujundlikult, et suretab meid välja.

Teadlikult on ka tõestatud, et kelle kodudes on palju konflikte, esineb hilisemas elus enam füüsilisi tervisehäireid, emotsionaalseid ja sotsiaalseid probleeme, kaasa arvatud veresoonkonna ja immuunsüsteemi haigusi, depressiooni, sõltuvushäireid, üksindust ja lähedusprobleeme. Korduvatest destruktiivsetest konfliktidest tekkinud stress avaldub lastel murelikkusena, ärevusena, lootusetusetundena, vihana, agressiivsusena, haigusena, väsimusena, õpiraskustena või käitumishäiretena. Põhimõtteliselt oli selline tore vundament mulle alla pandud, et see pikk loetelu saaks minuga juhtuda. Mõni neist ka sujuvalt kulmineerus. Näiteks koolis, ma ei suutnud 45 minutit tunnis ühele asjale keskenduda ega ühe asja kallal pikalt nokitseda. Põhikooli ajal olin äärmiselt suur unistaja ning ma unistasin näiteks sellest, et mu kodus oleks kõik hästi ja mu vanemad oleksid koos, kujundlikult unistasin armastusetundest. Unistamine tõi mulle heaolu tunnet. See oli väikse Elise ainuke põgenemiskoht sellel hetkel reaalsuse eest. See oli minu kindlus. Seega oli tavaline, et kogu 45 minutisest tunnist oli Elis kohal 15 minutit. Minu keskendumisvõime oli ja on äärmiselt väike ja see on siiani mu elus palju probleeme valmistanud. Muidugi keskendumisvõime järk-järguline halvenemine tõi mulle õppiraskused, kus mitte miski ei tulnud lihtsalt, kuna mu aju oli harjunud olema koguaeg ära, mitte kohal. Tihti leian end ikka ja jälle raamatut lugemas, trenni tehes või tööd tehes hetkes: “Elis, kus sa just olid?” Kuid see on kõik aju treenimise küsimus.

Kui vaadata mu sünnipere käitumist kõrvalt, siis ühes või teises äärmuses tunnete tundmine minu sünniperes oli tabu. Kui oli põhjust olla õnnelik, siis kisuti sind pigem alla, et ära igaks juhuks nii õnnelik ka ole nüüd, sest ometi – ometi, midagi võib varsti juhtuda? või kui tundsid kurbust, siis”Mis sul ometi viga on, et sa selliselt tunned?” Ei tohtinud olla nõrk. Kuid minu arvates lihtsalt kardeti olla haavatav. Seal kus ei lubata olla nõrk, seal puudub armastus. Kui inimene ei suuda endale teatud hetkedel tunnistada, et on kurb, löödud või hirmul, pöördub see vihaks teiste pereliikmete vastu. Minu arvates haavatavus on inimese üks ilusamaid omadusi. Seal puudub egokeskne kaitsehoiak, seal on rahu ja armastus, endaga aus olemine. Haavatavus on iseenda aksepteerimine enda heade ja halbade omadustega. See on iseendaga sõbraks olemine.

Konflikte on kahtesugust kas konstruktiivne või destuktiivne. See oleneb sellest, kuidas konflikti suhtutakse ja kuidas see lahendatakse. Konstruktiivse konflikti puhul lahendatakse vastuolud loominguliselt, püüdes leida võimalikke alternatiive ega üritata üksteist solvata. Destruktiivse konflikti puhul ei tegeleta konflikti põhjusega, vaid emotsioonidega. Minu sünniperes on valdavalt kehtiv see teine variant, kus peamiselt tegeletakse vastastikku viha välja valamisega. Mida mina nüüd näen on see, et seal on hunnik rahuldamata vajadusi, mida ei suudeta siiani endale tunnistada. Reeglina lähedased ei soovi oma järglastele ju halba, kuid kui inimesed ei teadvusta iseendale, millist mõju ja kahju see teistele inimestele nende ümber tegelikult võib põhjustada ega süüvi sellesse, siis ma ütleksin, et nende tegevus on automaatne, mitteteadlik. Mainin ka, et ma ei soovi enda sünniperet kuidagi siin süüdistada, kuna nad tegid kõik oma teadlikkuse piires. Mina olen andestanud ja jagan oma südames ja mõtteis neile kaastunnet ja armastust, et nad ei oska teisiti.

Kuidas destrukiivsed vanemad sind mõjutavad ?

Ka Mallukas on oma blogis antud teemat puudutanud ja hästi välja toonud destruktiivsete vanemate käitumismallid. Need 9 märki läksid minu puhul väga täppi. Valin enda jaoks kõnetavamad. Link on aga leitav siit: https://mallukas.com/2015/10/25/9-marki-et-sul-on-murgine-vanem/
“Kas sa oled kõvasti püüdnud panna ennast olukorda, kus vanem ei saaks mitte millestki “valest” su elus kinni haarata, et sind rohkem maha teha? Kas sul hakkab süda kiiremini peksma, kui näed, et su vanem helistab sulle? Kui jah, siis “palju õnne”, sul on kohutavalt toksiline vanem. ” Korduvalt kui mulle on helistanud üks mu vanematest, hakkab mu süda taguma, sest mõtlen juba, kuidas olla tugev, kuidas mitte reageerida, sest sa kunagi ei tea, mis sealt tulla võib. Kuid enamasti sealt midagi positiivset ei tule. Seega sinu oskus on, mitte lasta seda enda sisse! Ole äärmiselt neutraalne!

1. Oled alandlik ja tagasihoidlik
Mind taheti vormida ühiskondlikuks hallimassi inimeseks, nende reeglite järgi inimeseks, kes millestki midagi ei arva, kellele ei ole enda arvamust, kes vaikib kogu oma järgneva elu ning on pealtvaataja. Kes alandlikult järgib kõikide teiste antud reegleid ega loo midagi ise. Eneseimetlejast vanem tõstab enda vajadused esiplaanile ega mõtle just tihti, kuidas teised pereliikmed end tunda võiksid. Seetõttu teevad nende lapsed täiskasvanuks saades kõik, et nendest sama ei mõeldaks ning jätavad oma vajadused ka edaspidi tahaplaanile. Niimoodi ma toimisin pea 20ndate eluaastateni kuniks sain aru, et ka mul on vajadused ja ma ei pea teiste ega pereliikmete vajadusi teenima.

2. Mõõdad enda väärtust saavutuste põhjal
Kui vanem on lapsele tähelepanu pööranud vaid saavutuste ja tulemuste põhjal, on loomulik, et selline muster süveneb. Tundub loogiline, eksole? Inimesel tekib tunne, et ta ongi midagi väärt vaid siis, kui suudab pidevalt hästi esineda ja edukas olla. Enamasti võib see viia enesepiitustamiseni, kus sa ei ole rahul ühegi enda elus saavutatuga. Sulle endale ei piisa sellest. Oled rahulolematu, kuna sinu lähedased olid ju ka sinuga? Võtad selle mustri loomulikult üle. Tundsin end tihti alaväärsena ja halvasti kuna minu saavutustest ju kunagi ei piisanud, teised olid minu eas palju rohkem ju saavutanud? Su vanemad olid täitmatud ja sa ise muutud ka iseendale täitmatuks – millegist ei piisanud. Samuti see pimestab sind ning võtab võime olla tänulik inimeste üle, kes su heaks midagi teevad. Võime näha väikseid asju, mis sul on juba hästi.

3. Sa ei mõista oma tundeid, vajadusi ega eesmärke
Oregoni ülikooli teadlased väidavad, et madalamas sotsiaalmajanduslikus klassis üles kasvanud lapsed kogevadki tööelus sagedamini probleeme. Neil ei püsi asjad meeles, eriti kui on vaja mitut asja korraga meeles pidada – nii on ka minul, kes alatihti unustab, mis hetk tagasi oli just kirja pandud või vaja teha. See on mõjutanud suuresti minu produktiivsust tööl. Kuna olen enda teadmata oma vajadusi alla surunud siis on mu hilisemas tööelus tekkinud palju probleeme, kõhklusi ja kahtlusi iseenda mõistmisega ja eesmärkide seadmisega. See on pävinud mitmed mitte niii kasulikke karjäärivalikud ja otsuseid. Tegelikult on vanematel endil jäänud ihaldatud eesmärgid saavutamata ning nad püüavad enda last sellesse kaasata. Olen paljusid otsused teinud vanemate heakskiitu saades ega saa hilisemas elus aru, kuhu ja miks olen siia jõudnud.

4. Sinu elus hakkab üsna pikalt eksisteerima tingimustega armastust ning sa arvad, et teistmoodi armastust sinu jaoks ei eksisteeri.
“Korista oma tuba siis oled tubli.” “Kui koolist ainult viied tulevad siis ma olen sinuga rahul”- Kui paljud on kuulnud selliseid sõnu ? Sellised sõnastused viivad lapsed emotsionaalse ebaturvalisuseni ja veendumuseni, et armastust tuleb välja teenida. See viib su lõpuks selleni, et sa tahad kõigile meeldida ja kardad oma tegeliku mina väljendada, sest hukkamõistu hirm on väga suur, mis minu vanemate poolt oli nii kerge tulema. Tänu sellele hakkad kartma ka seda teiste poolt. Kardad olla haavatav. Juba väiksest peale ma tegin kõik võimaliku, et vanemate meelejärgi olla ja saada armastust ja heakskiitu, kuid seda ei tulnud. Edasi läheb see partnerlussuhtesse, mis ei kesta kaua. Sinu usk armastusse hakkab kaduma. Kuni saad aru, et sul ei ole vaja kellegile meeldida. Sul on vaja iseendale meeldida ja end armastada ning üljäänud on boonus, mis tuleb iseenesest kui särad oma tõelise mina keskmes.

5. Usud, mis sildid vanemad sulle on pannud. “Sa ei oska laulda.”; “Sa oled liiga aeglane.”; “Vaata, milline sa välja näed!” Neid lauseid on kindlasti veel, mis on mu hinge kriipima jäänud ning endale ka mõned sildid veel külge jätnud. Enamus siltidest olen nüüdseks lahti saanud. Kuid aeg ajalt hüppavad veel mõned välja ja siis hakkad mõtlema hmm…kus see tuleb? Lastevanemate jaoks on see üks viis, kuidas lastele vastutust üle kanda, selles eest, mis juhtunud on, et probleemi endast ära lükata. Seda tehes lükkab vanem lapse endast eemale. Lastel on kalduvus vastata ehk siis ta usub seda ilma filtriteta. Usub seda, mis sildid ta vanem on temast andnud. Laste aju registreerib informatsiooni, mida teised temast annavad. See on avatud südamega vastu võtmine, vanema-tütre vaheline side.

6. Eeldad et teised tahavad sulle halba, isegi sulle kõige kallimad inimesed.
Sa ei suuda täielikult inimest usaldada, sinu sees jääb pakitsema kõhklus, kas ta ikka soovib mulle head? Kas ma lasen endale praegu pähe astuda? Kas ta ikka hindab ja väärtustab mind? Kõige lähedasemad inimesed on sulle sügava haava tekitanud ning need kõhklused on selle tagajärjeks ning seetõttu hakkad sa enda peas negatiivset ütlemist, situatsiooni või olukorda üle dramatiseerima ning sul tekib kohe samastumine nende küsimustega ja mineviku kogemusega, mis tekitavad sinus sama tunde, sama haava, mida kogesid minevikus. Ehk minevik käib su kehas sind tihti külastamas. Mõnikord võib juhtuda, et küsimused saavad ka kinnitust. Tihtipeale sellises suunas, mida sa tegelikult oma ellu ei soovinud.

Kindlasti tekib paljudel teist või vähemalt minul küsimus: Kuidas on võimalik sellest nõiaringist välja tulla? Kas see üldse on võimalik? Jah on, see kõik on võimalik kui sa ise seda usud. Kõike ja kõiki ei saa panna lapsepõlve süüks. Eks ikka tekib vahest küsimusi miks? Miks mina pean tegelema sellise asjaga kui teised saavad lustida ja elu nautida ilma sellise jamata? Sinu enda vastutada on, kuidas sa sellele elukogemusele reageerid! Sina vastutad lõpuks enda elu ja kogemuse eest! Valik on sinu!

Mõned näpunäited sulle, kuidas mina toimin, mis on mind aidanud:

• Kindlasti pöördu professionaali poole, kes aitab sul iseseisvuda selles olukorras
• Käi regulaarselt teraapias
• Luba endale massaaž
• Leia endale mõttekaaslasi, kes sind mõistavad
• Mediteeri – tekitab sulle rahulolu tunnet iseendaga
• Tee joogat, keskendu kehale
• Anna endale ja oma lähedastele andeks, et ei oska või ei ole osanud teisiti
• Luba endal täielikult tunda tundeid
• Usalda täies kindluses elu- kõhkle vähem. Seda vähem toob elu sulle kinnitust nende olukordade/asjade osas, mis sulle kõhklust tekitavad. Tihtipeale tuuakse kinnitust just selle koha pealt, mida sa enda ellu ei soovinud, aga AINULT siis kui kahtled ;)!
• Kaastunne nii enda kui ka pereliikmete vastu.
• Jälgi toitumist (kõrgema vibratsiooniga toidud)
• Ütle endale igal hommikul peegli ees 3 komplimenti ja 3 asja, mida sa oma ellu soovid ning 3 asja, mille üle oled oma elus tänulik.
• Jälgi end kõrvalt, vaata enda programmile otsa ja kirjuta uus programm.
• Loe meeldivad aformatsioonid mp3-e ja kuula neid enne magama minekut- nii muudad alateadvust positiivsemaks. See omakorda mõjutab su keha enesetunnet.
• Aksepteeri, et oled selline nagu oled. Sa saad alati paremaks ja teed kõik oma võimuses. Anna endale aega!
• NAUDI PROTSESSI!

See ei tähenda, et kui ma nüüd neid abistavaid harjutusi kõiki teen siis halvad mõtted, harjumused, käitumised on kadunud. Need leevendavad minu ärevust ja mõtteid ning annavad ajutist rahulolu, tasakaalu, heaolu tundeid. Need on minu leevendajad. Arvesta sellega, et kõrvalnähud ja mingid mõtted tulevad sulle eluaeg meeltesse, kuid sina valid. Kas sa tahad sellele jõudu anda või mitte? Valiku teed sina! Sellel on oma jälg. Antud olukord on elumuutev ning mõjutab su saatust olulisel määral. Mõtle sellele, mis on selles head, et mind sellised vanemad kasvatasid? Kuidas on see olukord mulle kasulik? Mis on minu õppetunniks?

Ilmselt küsite, kuidas on mu suhted vanematega praegusel aja hetkel? Psühholoogilist mõjutamist või ahistamist ei peaks keegi taluma ning kui vanem pole aastate jooksul suutnud end muuta, ei aita temaga suhtluse jätkamine haavadel paraneda. Emaga hoian suhtlemisel distantsi ning usun, et hoian seda piiri ka edaspidi. Isa puhul ma aksepteerin lihtsalt, milline ta on. Jah, ta ei ole minu jaoks olemas olnud, kui teda vajasin. Jah ta ei ole mind vaimselt ega materiaalselt toetanud. Aga see on tema viis ning aeg- ajalt (1-2 kuu tagant) helistame ikka, kuidas läheb. Olen Tartusse tema poole alati oodatud.

See valu, mis hinge tekib ja kuidas süda sulgub – ma ei soovitaks sellist kogemust iseenesest mitte kellegile, isegi oma vaenlasele mitte, kui mul neid üldse on. Su keha on nii rakutasandil juba harjunud sellise madala vibratsioonilise olekuga aastaid siis on keerukam keha ümber muuta. Aga see on võimalik! Heaolutunde tundmine on raskendatud, aga kui treenid mõistust, vaimu ja füüsist on tulemused kiirelt tulema. Pea püsti ;)!

Pea meeles armas, et oled armastuse allikas!

Elis