Ma olen olnud nõus kõike seda tegema, et teised mind ei hülgaks… aga lõpuks leian iseend hülgamast.

Kui meie olemust, loovust ja seksuaalsust ei ole vastuvõetud ühiskonna tasandil, perekonna tasandil, eriti kui oleme saanud pidevalt kommentaare, et oleme “too much” siis meil tekivad erinevad kaitsemehhanismid. Kaitsemehhanismid, mis tahavad jätta meid ellu, et meil oleks kuhugi kuuluda ja kellegiga olla, mitte olla üksi. Need salvestuvad kehatasandile. Kehamällu. Neid kaitsemehhanisme on meil kindlasti olnud kõigil erinevaid, kuid üks mind elujooksul valdavalt mõjutanud alateadlik “tegevus” on SOBITUMINE. Sobitumine gruppidesse, sobitumine sõprade ja partnerite ootustesse, sobitumine ühiskonna reeglite alla. KÕIK iseenda arvelt, et ei osutuks HÜLJATUKS. Lõpuks on see iseenda hülgamine. Iseenda väe ja hääle äraandmine. Ma olen olnud nõus kõike seda tegema, et teised mind ei hülgaks, aga lõpuks leian iseend hülgamast. Mõlematpidi mitte kasulik. Selline iseendale loodud lõks justkui. See on sisemine fustratsioon. Ma ei ole sellest varem selliselt aru saanud, et see mind lõhub. Täna näen seda palju selgemalt.

  Sobitumine ei päästnud mind üksindusest – see viis mind hoopis sügavamale iseenda hülgamisse.

Paradoksiaalne ongi see, et “sobitumise” kaitsemehhanismid tegelikult lõi mulle üksindust juurde kuigi see oli selleks loodud, et mitte üksi olla, kas pole veider? SOBITUMINE on samamoodi tee depressioonini. See võtab su eluenergia, voolavuse, loomingu, Sinu isikupära. SINU TÕE. Ja kui sa oled selle järgi enda elus konstantsel elanud siis see on tohutu VALU, mis ülesse kerkib. Samas on valu all tohutu armastus, mis tahab välja pääseda. Armastus enda vastu, mis ei ole veel saanud vabalt voolata. Armastus, mis tahab ärgata ja end ilmutada – kehas, südames ja hinges. See kohati vangistav tunne, aga ainult ise saame sellest kaitsemehhanismist välja astuda. Seda pehmendada, seda muuta, anda kehale mõista “NÜÜD ON TURVALINE.”

Keha ja energia kannavad veel vana kaitsemustrit. 

Kui naise kehas on allasurutud viha, pettumus või teadvustamata valu, siis ta võib väliselt olla avatud (nagu mina), aga energeetiliselt on tema südame ja yonikeskuse ümber nähtamatu “müür”, mida me ei pruugi ise teadlikult märgata, kuid mida teised inimesed tajuvad väga selgelt. Selles kohas on vaja olla enda kehaga hästi pehme, keha kuulata ja luua ühendust. Soojendada ja enda sisemist leeki, äratada seda läbi pehmuse, teinekord ka läbi viha väljenduse.

Sellest müürist läbi murdmine ei käi jõuga.
See toimub läbi pehmuse, kohalolu ja keha ärksameelsuse.
Vahel viha väljenduse kaudu, vahel läbi vaikse nutu, vahel läbi vaba tantsu ja liikumise.

Mina olen valinud selle tee.
Jah, see on olnud kohati väljakannatamatu, üksik ning hirmutav…Ma hingena ei ole väga kerget teekonda endale valinud. Meil kõigil on oma UNIKAALNE tee. Aga see teekond tuleb läbi teha. Ma olen selle millegipärast endale valinud….Ma usun, et meile antakse just nii palju, kui me oleme võimelised kandma ja transformeerima.

Kui sa tunned end praegu samas kohas, tahan sulle öelda, naine:
✨ Sa ei ole katki.
✨ Su sees on tohutu hulk seni avastamata elujõudu ja väge.
✨ Ja sa oled praegu õigel ajal, õigel kohal.

Iga pisike samm kehaga kontakti loomisesse (ilma survestamata) avab su energeetilist välja, soojendab su elusädet, et see saaks hakata kasvama.

Märgid, et nähtamatu “müür” hakkab lahustuma:

• • Tekib rohkem kontakti oma tunnetega (isegi kui vahepeal valus).

• • Kehas on rohkem soojust ja pehmust.

• • Süda tundub avatum – isegi, kui veel kardad.

Kehatöö, keha liigutamine- puudutamine, venitamine, hingamisharjutused, meditatiivsed visualiseerimised – just sellist kehatööd ma endaga teen. Väikeste sammudega enda süsteemi ellu äratamine. Kui sa tunned, et tahad hakata pehmelt ja turvaliselt oma keha, südame ja väe poole tagasi liikuma, siis ootan Sind minuga koos tantsima. See on ruum, kus saame koos sulatada vana ellujäämiskaitse, äratada ja ehitada üles täiesti uue pehmuse ja usalduse kihi.

…seda väikeste sammude ja armastava kohaloluga.

Parimat,

Elis