You have 0 items in your cart
Alateadvuse on viimasel ajal minu jaoks väga põnev ja üks huvitavamaid teemasid, mida uurin, kuna ma ise tegelen selle muutmisega igapäevaselt. Ma tahan mõista, kuidas see toimib ning kuidas on võimalik seda muuta. See põnevus on pannud mind lugema igapäevaselt või kuulama alateadvuse ja selle muutmise kohta erinevaid artikleid või videosid, kuna ma tean, et minu alateadvus ei ole positiivselt programmeeritud. Kindlasti huvitab see inimesi, kellel on negatiivne programmeering, kuid kindlasti hea ja silmiavav lugemine positiivselt programmeeritud inimestele. Samuti soovin, et inimesed saaksid sellest palju teadlikumaks, mis see alateadvus üldse on ning kuidas see toimib. Milliste programmidega mina silmitsi seisan? Sellest räägibki tänane postitus.
Kui vaadata ühiskonda laiemalt siis meie ümber on väga palju katkiseid inimesi, kes ei julge endale 100% otsa vaadata. Eks see kogu alateadvuse muutmise protsess ole vaid JULGETELE. Vahele tuleb suuresti EGO. Mina nimetaks seda meie sisemiseks lapseks, keda programmeeriti vot just selliste programmidega, kes jonnib, pursib vastu, tahab, et kõik oleks vanaviisi ja mugav. Ego ja alateadvus teevad suuresti koostööd, et hoida sind seal, mis on vana ja turvaline. Hoida sind seal, mis olid sinu ellujäämisinstinktideks sellel ajal. Kasutan tänases postituses Dr.Bruce Liptoni öelduid tarkuseteri, kes oskab sellest kõige tabavamalt rääkida. Ta on hariduselt rakubioloog, kes on töötanud Wisconsini ülikooli meditsiinikoolis rakubioloogia õppejõuna ja viinud hiljem Stanfordi ülikooli meditsiinikoolis läbi mitmeid teedrajavaid eksperimente. Liptoni murrangulised rakumembraani uuringud on avanud tee uuele teadusele nimega epigeneetika ning teinud temast uue bioloogia juhtfiguuri. Teadlane, kes kartis kapslist välja tulla, sest ta naerdakse välja kui teadlane räägib sellisel sprituaalsel teemal nagu alateadvus ja üritab sellega teadust teha. Aga tal õnnestus see!
Selgub, et geenid ja DNA ei kontrolli meie bioloogiat, vaid hoopis DNAd kontrollivad väljastpoolt rakku saabuvad signaalid, sealhulgas energeetilised sõnumid, mis pärinevad meie positiivsetest ja negatiivsetest mõtetest. – just neid, mida vanemad meisse sisestavad. Meid programmeeritakse esimese 7-aasta jooksul ja programm tuleb teistelt. Alateadvus on minevikus salvestatud programmid kuniks meil puudub teadlik meel ning see tuleb sind sellel ajal ümbritsevatelt inimestelt, peamiselt vanematelt. Seega võid korra vaadata tagasi ja mõelda milline see keskkond oli? Minu keskkonda Te juba ilmselt teate. Kui see keskkond oli armastusväärne, austusväärne siis oled enamasti õnnega koos, sest ei pea nii palju vaeva nägema, kui tahad mingit kindlat eluaspekti positiivsemaks muuta. Kui aga on programm negatiivne on olukord keerulisem. Alateadvus on programm, mis nupuna sinusse tööle pannakse ning just see hakkab sind väga palju mõjutama, kuidas sa maailma ja ümbritsevat näed ning paraku võib see olla reaalsusest väga moonutav. Sellest edasi võib tekkida häiritud tunnetus ja taju, mis omakorda viib depressioonini, kuid sellest mõnel teisel korral. Peamine ühiskonna probleem on see, et paljud ei märka seda. Mõistus segab ennast tajutava maailma ja käitumise vahele. Mõistus on maailma ja sinu vahel, mis mõjutab nähtavat ja seda, kuidas sellele reageerid. Kui seda ei märgata ja sellest teadlikkuks ei saada siis on kindel, et see inimene jätkab samaviisi, samade käitumismustritega. See on põhjus, miks alateadvuse muutmis protsess on tihtipeale pikem protsess, sest mõni uskumus on nii sügaval, et sellele jällile saada teadliku meele kaudu on väga keerukas.
Alateadvuslik meel töötab nagu arvuti – täidab talle antud korraldused ega analüüsi, kas nende eesmärk on hea või mitte. Alateadvus ei erista õiget valest ega kasulikku kahjulikust. Kui sisestad negatiivsed mõtted, saad vastu negatiivsed kogemused! Alateadvus hoolitseb selle eest, et iga talle edastatud kujutlus läheks täide, rakendades selle eesmärgi nimel tööle kõik kogutud teadmised ja kogemused. Kui sul on uskumus, et oled rumal ja saamatu, siis just seda saad elus kogeda – tõmbad justkui meepott ligi inimesi, kes sind rumalaks ja saamatuks nimetavad, ning olukordi, kus jääd tõepoolest hätta. Ja ehkki sa näed vaeva, et oma unistuste suunas liikuda, saboteerivad sind samal ajal su enda teadmata nähtamatud alateadvuslikud programmid, mis takistavad edu saavutamast. – Väga tuttav olukord.
Meil on teadlik ja alateadlik meel. Teadvus ja alateadvus õpivad täiesti erinevatel viisidel. Teadlik meel on loov ja suudab õppida eneseabiraamatut lugedes, loengut kuulates, filmi vaadates. Teadlik meel suudab õppida ka ise uute asjade peale tulles. Teadlikul meelel on mitmeid viise uue info alla laadimiseks. Need meeled ei ole üksteisega seotud. Kui teadlik meel midagi õpib, siis see ei tähenda seda, et alateadvus seda õpib. Teadlik meel õpib läbi loovate protsesside. Mina näiteks alustasin vaimsete ja psühholoogiliste, eneseabi raamatute lugemist kusagil 7-8 klassis ja see huvi jätkub. Mulle meeldis neid lugeda, sest seal oli nii palju inimlikkust, haavatavust, mis minu kodus puudus. Kusjuures siiamaani saan lähedastelt etteheiteid kui ma nendega mingil teemal ei nõustu.”Ah, Elis, sa oled mingeid raamatuid lugenud”- neile on see ette jäänud ehk neile ei meeldi, et ma ei ole nendesugune. Aga ei hakka mitte kunagi ka olema! Ma sain nendest raamatutest palju tuge. Meenub veel ema saboteeriv lause: “Muudkui loed ja loed neid – kas midagi muutub ka? Tulemust ju ei tule. Näha küll ei ole??”- vot ja kui selline mittetoetav lause tuleb juba perekonna liikmelt siis hakkad end halvasti tundma, et tõepoolest ei olegi tulemust. Aga ma tean, mis oli tulemus. Tulemus oli see, et ma hakkasin aru saama, et see, kuidas ma käitun ja tunnen, ei ole okei – saab ka teistmoodi. Ma hakkasin läbi nägema, et ma olen osa programmist, mida ma endale ei ole valinud. Märkasin, et minu ümbritsev taju on moonutatud selliselt, et ma tunneksin end alatihti halvasti. Tunne, et kõik, mis mu elus juhtub, on minu vastu, kuid tegelikult mitte. Ma sain teadmise, et kindlasti saab teistmoodi, kuid kuidas? Hakkasin raamatuid endale sisse ahmima. Isegi väga sügavaid ja vaimseid kirjutisi, mida ma tollel ajal veel ei mõistnud.
Lipton tõi aga hea näite, miks pärast nende raamatute lugemist ei toimu muutust. Oma loengul ta küsis paljud loevad eneseabiraamatuid ning kõigi käed tõusid. Kui paljud aga peale raamatu läbi lugemist on enda elu muutnud? Ja kõik käed langesid. Me võime teadlikku meelt igate pidi õpetada. See võib ise asju vestluse käigus avastada. Meie teadlik meel on väga tark ja loov. Kuidas on aga alateadvusega? Oleme arvanud, et meil on üks meel. Seega arvati, et õpetades teadlikku meelt, siis õpetatakse korraga ka alateadlikku meelt, kuid see ei ole nii. Alateadlik meel ei ole loov. See ei õpi samamoodi nagu teadlik meel. Ükskõik kuidas sa ka üritad teadliku meelega eneseabiraamatut lugeda. Kui teeksid hiljem testi selle peale. Teadlik meel teeks testi ilusti läbi. Okei… lugesid raamatu läbi ja läbisid testi. Kas su elu muutus? Ei. Sest mõjutasid meelt, mis töötab ainult 5% ajast. Õppimise ajal ei muutunud 95% töötavast alateadvusest mitte kuidagi, sest see ei muutu sellisel viisil.
Lugesid eneseabiraamatu läbi, õpetasid teadlikku meelt, aga elu ei muutu endiselt. Alateadvuse ümberkirjutamine toimib teisiti.
Kui soovime elada täisvereliselt elu, mida mina ja paljud teist kindlasti soovivad, tuleks need nähtamatud programmid ehk negatiivsed uskumused ümber programmeerida. Kuid häda on selles, et me ei teadvusta endale neid programme. Me ei pruugi sugugi mäletada oma vanemaid või õpetajat meile negatiivset korrutamas. Ja ometi istuvad need sõnad sügaval meie sees ja juhivad meid 95% ajast. Ka mina väidan oma teadliku meelega, et no misassja, ma armastan ennast ju, ma väärin õnnelikku olemist, ma olen piisav ja ma väärin kõike paremat, küllust – kuid ometi reageerib keha teisiti. Sest alateadvuses on veel teised uskumused ees. Lipton selgitab: “Sel ajal, kui teadvuslik meel on hõivatud, ei jälgi me oma programmeeritud alateadvuslikke käitumisstrateegiaid. Me ei pööra neile tähelepanu. Seega, kui miski ei lähe nii, nagu plaanisime, adume väga harva, et tegelikult tulenes pettumus meie enda käitumisest. Kui me järjepidevalt oma alateadvuslike käitumisviiside mõju ei teadvusta, tekib meil mulje, et oleme väliste jõudude ohvrid.” Seega, kõigepealt tuleks lapsepõlvest pärit ennasthävitavad uskumused teadvustada ja alles siis on võimalik neid muuta. Teadvustamise oluliseks eelduseks on leida üles sisevaikus ja rahu meie nii hõivatud meeles.
Sellised käitumisharjumused nagu:
- enda ilma jätmine headest kogemustest
- enese süüdistamine, häbistamine
- enese tõe eest ära põgenemine
- mitte endale aja võtmine, kuigi tead, et võiks
- minevikus songerdamine uue reaalsuse loomise asemel
- kahetsus ja etteheited endale ja teistele möödunu pärast
Need olid minu puhul mingil ajal väga loomulikud käitumisharjumused. Need võivadki olla väga tavalised kui meid on lapsepõlves selliselt koheldud, sest nii nagu koheldakse last, hakkab ta tihtipeale ka iseendaga ringi käima, pidades seda armastuseks. Sageli on need mustrid nii alateadlikud ja “tavalised”, sest paljud ümberringi teevad samamoodi. Samas on meil võimalus valida muud. Me ei pea me enam kannatuste tasandil elama!
Vaadates enda elukogemustele ja uskumustele otsa, võin ma oma teadliku meelega mõned uskumused välja tuua, mis on minusse rakutasandil kanda kinnitanud. Kõigele ei ole ilmselt jällile jõudnud, kuid mõnele väga olulistele olen. Vaatame siis, mis seal peidus on ?!
1) Uskumus: Endasse uskumine ei ole teretulnud. Sünnipere ei uskunud minusse kunagi. Kõik uued mõtted ja ideed laideti maha. Siiani muretsetakse ja küsitakse mu käest, kas ma saan hakkama? – See andis signaali, et endasse mitte uskumine on okei. See on pälvinud minus uskumuse ma ei tule nii hästi toime kui võiks. Ma ei ole piisav.
2) Uskumus: Armastus, lähedussuhe teise inimesega ei ole sinu jaoks olemas. Mulle näidati juba sünnist saadik, et armastust minu jaoks ei ole olemas ja see teeb haiget. Sealt ka uskumus, minu jaoks ei ole armastust. Ma ei leia endale kedagi. Kõikidel teistel on see lubatud, mul ei ole. Tänaseks on see uskumus pälvinud selle, et mul ei ole ühtegi positiivset armastuse kogemust ega pikaajalist suhet olnud. Sellega kaasneb lein, sest armastus ju teeb haiget. See alateadlik mugav mõte kerkib esile aeg-ajalt ning otsib tõestusi väljaspoolt, kuid sisimas on mul kindel usaldus, et tuleb minu olemusele parimad inimesed ja kogemused!
3) Uskumus: Ma ei või häid tundeid ja emotsioone tunda. Kuna halbu tundeid tuli varijata siis ega häid tundeid sa ka 100% tunda ei võinud. Kui tundsid rõõmu, tunnetati kadedust sinu vastu. Seega, et seda ära hoida, oled tundetu – selles olukorras parim valik.
4) Uskumus: Ma ei vääri küllust. Küllus – kes sa selline oled et seda väärid? Oled sa selleks ikka piisav, et seda kogeda? See uskumus on toonud mu ellu väga madalapalgalised töökohad, millega olen olnud nõus. Usun, et küllusega on suuresti seotud eneseteostus ning kui pidev kriitika ja näägutamine lapsepõlves oli tavaliseks siis see võib inimest kulmineeruda selleks, et ta on kaotanud igasuguse soovi midagi üleüldse enda ellu luua ning nii pigem oodatakse, et keegi teine nende elu üle otsustaks, ise loomise asemel.
Mõned nendest uskumustest on peaaegu juba lahustunud või lahustumas. Need on ainult osad rakutasandil olevatest uskumustest, millega seisan silmitsi tänapäevani ning on mu ellu toonud sellise reaalsuse nagu see täna on. Need on mõtted, mis tekitavad mu kehas alateadlikult mugava tunde, kuna need on tuttavad programmid – hea kodune ehk kui hakkata neid nüüd ümber programmeerima, peab olema valmis vastumeelsusteks ja ebamugavusteks.
Tänapäeva teadus on kindlaks teinud, et salvestama asume juba looteeas. Lapsepõlves on meie õpetajateks vanemad, õed-vennad, lapsehoidjad. Neid jälgides ja kuulates salvestamegi materjali, mis meie elu hiljem oluliselt kujundab. Mida te oma alateadvusesse ka ei istutaks, hakkab kasvama ja omandab kas teie kehas või teie elusfääris oma kuju”. Kõik on me endi kätes – ise istutame, ise korjame viljad! Kuni 7 aastani saavad vanemate sõnadest lapse tõekspidamised. Alateadvuslikus meeles on kõige võimsamalt salvestatud programmid need, mis salvestati esimesena. Need neli, mida ennist loetlesin ongi need, mis on põhjustanud mu elus palju kannatusi ja läbielamisi.
Psühholoogid ja psühhoterapeudid teavad hästi, et sageli põhineb suur osa inimese minapildist just niisugustel lapsepõlvest pärit negatiivsetel uskumustel. Ja kust võtame siis julguse või hingejõu, et oma unistusi ellu viia või elus vajalikke muutusi teha? Vanematelt. Aga kui vanemad ka kardavad ning pigem tõmbavad sind alla ega julgusta? Kui vanemad ei ole ka oma unistusi ellu viinud ja on ka eluga kimpus? Sellisel juhul tuleb teha üht – enda sisemist VÄGE kasvatada kuniks saad iseendale toetuda ning oma julguse tagasi! Mistahes viisil!
Meis on olemas jõud, et muuta oma elu. Kui teadvustame oma vanu uskumusi, mis meid enam ei teeni, ja julgeme neist lahti lasta, siis võime oma kehas, meeles ja elus tervikuna viia läbi lausa uskumatuid muutusi.
Alateadvusega koostööd tehes pääseme ligi oma tõelistele annetele ja viisidele, kuidas neid kõige paremini kasutada ja täiustada. Saame teada oma sügavaimad unistused. Oleme terviklikumad ning pääseme ligi oma hingejõule. Ja nii on rohkem kui ainult 5% meie endi kätes oma saatuse üle otsustada. “Me ei ole siis enam ohvriseisundis, vaid hakkame ise hea ja armastusväärse uue maailma kaasloojateks ja arhitektideks,” ütleb Lipton. – Just nii ma olen tundnud, kuidas mu hing on piinelnud minu terve eluaja ja tahab sellest suurest kapslist välja pääseda ja olla see, kes ta tegelik olemus on. Taotlen VABANEMIST! 🙂 Kui Teid huvitab, kuidas alateadvust mõjutada ja muuta siis seda saab lugeda järgmisest postitusest ;)!
Ma olen tänulik, et mu elus on inimesi, kes peegeledavad mulle minu alateadlike programme, et nendest väljuda, mis mind ei teeni!! Aitäh Teile! Ilma Teieta ei muutuks mina ja mu reaalsus! Kõike läheb igapäevaga aina paremaks ja paremaks!
