Alistumine hetkesse

See sõna on viimasel kuul tulnud minu ellu mitmeid kordi esile. Olen selle sõna juures juurelnud mõnda aega. Arvan, et praegust olukorda arvestades on see vägagi kõnetav. Vaid kriitiline, elu ohtu seadev olukord suudab ego kõva kesta raputada ning meid alistumisele ja ärkamisele sundida. Laias plaanis võib öelda, et see juhtus ka minuga. Olen õppinud selles kriisis igat elu hetkeolukorda alistuma, täielikult aksepteerima, leppima ja olema kohal. Kuidas seda teha? Mis asi on alistumine ja miks me seda tihti ei suuda?

Vaadates tagasi, kuidas olen oma elus toiminud, on selles käitumises olnud palju mittealistumist. Mittealistumine sellesse, mis on. Kinnihoidmist, mis praegu ei sobi, ei meeldi või mida ei ole kogenud ja pole olnud minu elus. Hoidsin kinni mingist illusioonist, millisena justkui peab mu elu olema, aga näe ei ole. Kas see teeb minu hetkeolukorda meeldivaks? Teeb see minu olemist hetkes paremaks?Panustab see mulle? Ma arvan, et ei. Igakord kui hetkeolukord mulle ei meeldi teadvustan seda endale ja tulen kohale. Sest tegelikult SIIN JA PRAEGU on mul kõik hästi. Kas pole? Mina olen ju olemas ikka. Lihtsalt eluolukord, mis tegelikult ei defineeri mind, ei meeldi mulle. Küll aga mul on võimalus leida selles mittemeeldivuses täielik rahu ehk alistumine sellesse. Samuti on võimalus keskenduda sellele, mis mulle meeldib ja hetkeolukorras tekitada endas hea tunne, mis mulle panustab. Kõik, mis on hetkel siin on loodud minevikust. Mineviku tunnetest ja mõtetest. Seega kui hetke olukord ei istu on võimalus mul muuta hetkeolukorda läbi oma mõtete meeldivaks, keskenduses sellele, millist hetkeolukorda soovin. Seal, kus on hea tunne – sinna tuleb seda juurde.

Mittealistumine muudab keha pingeseisundisse, loob egole kaitsekihid ja suure üksindustunde. Selle näol tundub maailm sulle ohtlik ja eriti sealsed inimesed. Tekib alateadlik vajadus teisi oma hinnangute, konkurentsi ja võimutsemisega hävitada. Ka loodus muutub su vaenlaseks ja kõiki su tõlgendusi ja tajusid suunab hirm. Eluenergia vaba liikumine on takistatud, mis on vajalik tagamaks tervise. Seda saab taastada massaaž, kehaline töö, füsioteraapia, kuid kui sa ei harjuta igapäevaselt alistumist on neist kasu vaid lühiajaliselt, sest vastupanu pole kuhugile kadunud. Täielikult mittealistunud teadvusest ei saa kunagi sündida ühtki tõeliselt positiivset tegevust (Eckhart Tolle, 2004).

Täielik kohalolek on täielik leppimine, alistumine. – Eckhart Tolle

Mõne jaoks on alistumine käega löömine, allaandmine, lüüasaamine. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. See ei tähenda passiivset allumist kõigele või tegevusetust. See ei tähenda ka seda, et lakkad tegemast plaane või astumast positiivseid samme. Alistumine on lihtne ja samal ajal sügav oskus olla paindlik mitte vastanduda eluvoolule. Ainult olevikuhetkes on võimalik kogeda elu voolamist. Alistumine, tegutsemine, muutuste tegemine ja eesmärkide saavutamine sobivad väga hästi omavahel kokku. Alistumine on tingimusteta sisemine leppimine. Alistumine iga hetke olukorra tegelikkusele. Teadvustades endale, et olevikuhetke ei saa olematuks muuta, lepid sa olemasolevaga või lepid sellega, mida pole. Siis teed sa seda, mida vaja, mida olukord nõuab. Selles leppimises ei ole enam negatiivsust, kannatusi või kurbust. Siis elad sa mitte-vastupanus, kerguses ja õnnes, milles pole võitlust. Kriisiolukordades on sündinud palju imesid ning usun, et hetkel on ka suur imedeaeg. Kui toimub õnnetus, kui midagi tõsiselt viltu läheb – sa jääd haigeks, vigaseks, kaotad kodu, varanduse või ühiskondliku identiteedi. Kui puruneb lähedane suhe, kui lähedane inimene sureb või elab üle suuri kannatusi, kui oled ise suremas – tea, et asjal on ka alati teine külg. (Eckhart Tolle, 2004). Selle teiseks imeliseks küljeks ongi alistumine. Usun, et need on eluolukorrad, millega nii mõnedki peavad praegu silmitsi seisma. Ka mina olen kaotanud oma töö ja kliendid, kuid see ei defineeri mind. Mul on teadmine, et elu kannab mind kätel ja ma voolan läbi kriisi.

Neil hetkedel kui sa alistuda ei suuda, tekivad valu ja kannatused. Võib tunduda, et seda tekitab olukord, kuid tegelikult on see sinu vastupanu olukorrale. – Eckhart Tolle

Mõningates äärmuslikes olukordades võib olla raske olevikuhetkega leppida. Kuid alistumine annab alati teise võimaluse. Sa ei pruugi selles olukorras olla õnnelik, kuid hirm ja valu läbi selle muunduvad rahuks ja selguseks, mis tuleb väga sügavalt sinu Tõelisest olemusest. Selle erilise rahuseisundiga tuleb teadmine, mitte mõistuse tasnadil, vaid sügaval sinu Tõelises olemuses, et sa oled hävitamatu ja surematu. Alistumine on tegelikult meie suur jõu allikas kui meil on oskus, harjumus seda kasutada (Eckhart Tolle, 2004).

Kui ei suuda leppida välisega siis lepi sellega, mis on su sees. Kui ei suuda leppida väliste tingimustega, lepi sisemise olukorraga! See tähendab ära võtle valuga. Lase valul olla! Alistu murele, leinale, meeleheitele, üksindusele või ükskõik missugusele oma valu vormile! Vaatle seda ilma hinnanguid andmata! Võta see valu omaks ja vaata kuidas sellest saab sügav sisemine rahu.

Inimesed minu ümber on lausnud mulle tihti: “lase minna”, “lase lahti”, “tühja kah”- sõnum, mille nad mulle edasi andsid oli tegelikult alistumine hetkesse, kuid selleni pidin ma ise jõudma. Ma ei lasnud kunagi TÄIELIKULT MINNA, vaid mingi teatud osa jäi mind alati kriipima. Olin ühe jalaga ikka valus. See osa pani mind alati vastuseisma, trotsima, jonnima, pahandama, sellele, mis on. Ma ei tahtnud valust lahti lasta, kuna tundsin, et see olen mina ja osa minu identiteedist ja isiksusest. Suure valu korral ongi alistumine tõenäoliselt üks mõttetu ja viljatu jutt. Kui on suur valu, tahame selle eest põgeneda, mitte sellele alistuda. Sa ei taha tunda seda, mida sa tunned. Arvan, et paljuski niimoodi ma ka toimisin. Üritasin pooleldi leppida, küll aga täieliku alistumist ei toimunud. Mis on need sammud sellises olukorras alistumisele? Tuleb vaadata valule otsa, mitte temast eemale pöörduda. Tuleb tunnetada tunnet, mitte temast mõelda ja mingit suurt juttu ja eepost välja mõelda, mida mina alatihti tegin. Selles olukorras jäävadki inimesed endale ketrama ja ketrama mingit elusituastioooni, olukorda, sündmust. Enesehaletsus ja teistele sellest pajatamine hoiab sind kannatuste vangis ega lase sul neist vabaneda. Kuna tundest ei saa vabaneda siis saab ainult minna selle sisse, vastasel juhul ei toimu mingit muutust. Seega – pööra kogu oma tähelepanu oma tundele ja hoidu hinnangutest! Tunde sisse minnes ole eriti tähelepanelik! Esmalt tundub see koht pime ja kõle, aga kui sul tekib soov minema joosta, pea vastu! Jälgi valu, tunneta oma muret, hirmu, paanikat, üksindust, ükskõik, mida sa siis ka ei tunneks! Ole olevikuhetkes – ole kohal oma Tõelise Olemusega, iga oma keharakuga! Sel hetkel ei olegi vaja mõelda alistumisele, sest see on toimunud loomulikul viisil (Eckhart Tolle, 2004).

Sa ei suuda endale ega teistele andestada enne, kui sa pole lõpetanud minevikust oma identideedi otsimist. Ainult olevikuhetke väe läbi saab andestada siis muutub minevik jõuetuks ja sa mõistad, et mitte miski, mis sulle on tehtud või mis sa teistele teinud oled, ei suuda mõjutada sinu säravat olemust. – Eckhart Tolle

Mida rohkem olen õppinud alistuma hetkesse, seda rohkem näen, kuidas mu suhtumine muutub. Ja kui mu suhtumine muutub, muutub ka mu maailm. Kusjuures see maailm on palju kergem. Olen harjunud ütlema:”Hetkel on nii! Kuidas see kogemus saab mulle panustada?”Alistumine annab meile jõu ja vabanemise. Vabanemise minevikust. Isegi kui ma märkan, et ma jonnin hetkeolukorrale vastu, toon ma end kohe tagasi alistuma, et minevik minust sellel hetkel võitu ei saaks. Ja need olukorrad on võimsad ja vabastavad. Teadlikult valitud valgustumine tähendab loobumist oma kiindumusest mineviku ja tuleviku vastu ning olevikuhetke tõstmist elu keskpunkti. See tähendab selle, mis on, omaksvõtmist. Selleni jõutakse läbi alistumise. Kui sa oled täielikult kohal olevikuhetkes, kaob mineviku võim (Eckhart Tolle, 2004).

Kohalolek on kõige võti.

Olevikuhetk on kõige võti.

Namaste,

Elis

Materjal:

“Siin ja Praegu” – Eckhart Tolle, 2004