Armastuse jagamine läbi ohvrirolli

No see on suuresti minu lugu ning ma näen, kuidas see on minu kõiki eluvaldkondi tänaseks kujundanud. Kui meile jagatakse armastust läbi ohvrirolli siis oleme ka ise harjunud ja altid sinna langema, sest siis saame ja saime armastust – sellest plaaningi tänases postituses jagada. Tegelikult ma ei usu, et ma isegi ohvrirollis armastust sain, aga see oli viis kuidas tähelepanu endale saada. Ja nagu öeldakse, sinna, kuhu läheb tähelepanu, seda me ka armastame. Sageli võib juhtuda, et me kanname seda lapsemeelset, ebaküpset mustrit endaga täiskasvanueas kaasas. Olles ise arvanud, et mul ei ole enam ühtegi ohvrikihti järel, leidub seal neid ikka kui süübida sügavamalt. Mida teeb armastuse jagamine läbi ohvrirolli ühe täiskasvanud inimese elu ja tema valikutega ning miks ta tunneb ennast koguaeg ebaõnnestununa, väeti ja nii väikesena?

Tihtipeale märkan kui minu tähelepanu läheb elus sellele, millega ma oma elus rahul ei ole, hakkab esile tulema ka sisemine väike laps, kes mulle aeg-ajal hüüab: Halloo! Kus te kõik olite kui teistele enesekindlust, hoolimist, armastust, tunnustavaid sõnu ja mõistmist jagati? Ja kui palju pean ma sellepärast terve elu kannatama, hirmu ja ärevust tundma või et ma ei saa hakkama või pole piisav? Silme ette tuleb pilt, kus üks osa minust oleks nagu see käed ristis väike laps nurgas, kes ootab, et teda armastataks või mänguasi kätte antakse, enne ta ei liigu kuhugile. Tema poolt tekivad ohvrimeelsed küsimused:”Aga miks mina?” “Miks mina pean nii palju vaeva nägema kui teistel tuleb kõik nii ilusti elus välja?” “Kas mul ei peaks sama kergelt tulema?” Vot ja see punkt, mis võibki olla meile väga suureks komistuskivis igas eluvaldkonnas. Areng selles kohas jääb toppama, kuna see väike laps on nii palju valu tunda saanud ning hoiab elupettumusest kümne küünega kinni, seda kaistes.

Siinkohal toon välja oma elukogemusest mõned punktid, milline on see inimene on, kes on saanud tähelepanu ja armastust läbi ohvrirolli:

• Tema süda on kinni ja ego kasvab jõudsalt. – Sellele inimesele on armastuse tasandil elu väga võõras. Ta ei ole sellega kokku puutunud ega oska seda esialgu endale ega teistele jagada. Pigem on hinges palju pettumust, kibestumist ja kaitmist enda identiteedi osas. Kaitstakse just seda valu osa ja tahetakse kõikidele selgeks teha, mida talle on küll tehtud. VAATA, MIDA SA TEGID! Sealt ka tekib tahtmine teisi süüdistada, sest see inimhing on elus pettunud. Väga palju istutakse enda valu otsas, sest ego saab kasvada vaid läbi selle. Nad jäävad enda valu armastama, sellest rääkima, sellele tähelepanu pöörama. Ta ei oska teiste üle rõõmustada, sest kui tal hästi läinud, pole seda praktiliselt keegi teinud. Ühendust teistega on keeruline hoida, sälitada, luua.

• Ta ei tunne, et tal oleks vastutus. – Ilmselt pidi see inimene lapsepõlves väga palju vastutust võtma kellegi teise eest, nii, et lapsepõlverõõmud jäid kogemata. See tähendab seda, et täiskasvanueas ta tunneb heaoluhormoone selle üle kui ta ei pea vastutama, kui ta saab asju edasi lükata ja tal ei ole kohustusi. Näen seda väga suuresti enda pealt. Alates koolist kuni tööeluni. Sain sellise serotoniinilaksu kui ma ei ole kohustatud midagi tegema. Sellisesse mustrisse langedes sa ei adu üldse enda vastutust, pigem on sul vabaduse tunne. See teeb meid laisaks täiskasvanuks. Kas see jällegi loob seda elu, mida endale luua soovime? Pigem EI.

• Ta ei tunne, et tal oleks väge ja jõudu. – See inimene ei saanud lapsepõlvest peale tunnustavaid sõnu. Teda madaldati, tõmmati alla. Anti mõista, et temas ei ole mingit väge loomaks üleüldse midagi imelist enda elus. Pigem lepi, sellega, mis on. Selles punktis võib inimesel tekkida lootusetuse tunne elu üle üldiselt. Samuti ei teki tahtmist teha enesekindlaid, tugevaid otsuseid, et enda elus midagi luua, sest korrutatud on talle kui väetu ta on. Temas ei teki sellist tunnet ja elevust, et tema justkui oleks iseenda imelise elu looja. Võtta vastutus ja minna lendu – seda pole, sest tiivad on tehtud katki.

• Lõppsõna/lõppotsus jääb kellegile teisele. – See inimene võtab mingites kohtades küll vastutuse, mis on talle tuttav, mugav ja ei ole nii suure vastustus skaalaga. Küll aga jäävad lahtiseks, ooterežiimile otsused, mis tegelikult toovad tulemuse, mida ta on soovinud. Ta laseb sellel minna, nii et seda ei mäleta, mille nimel oli eelmised sammud pingutanud. Unistustest loobutakse kergekäeliselt. Soovib, et lõppotsus tehakse tema eest, sest võib olla lapsepõlves ei antud talle üldse sõnaõigust otsustada millegi üle.

• Elad elu ooterežiimil. – See inimene on pidevas ootuses. Üldjuhul ootuses väljaspoolt, et midagi saabub. See inimene võib elada illusioonis, et midagi saabub, mis toob talle selle rahulolu, kindluse, turvatunde, mida lapsepõlves ei saadud. Tihtipeale see inimene ei kingi endale imelisi hetki elus, vaid ootab, et seda tuleks kandikul keegi teine talle pakkuma. See on jällegi ohvrirollis elu, mis paneb teda tundma elus ebaõnnestununa. Samuti oodatakse head aega, et mingi tegevusega alustada, lõpuks aga ei alustatagi. Oodatakse kellegi teise poolt seda tõuget, sest vanemate poolt seda siis ei tulnud.

• Ohvriroll hoiab sind arenemast. – Ego kasvab ohvrirollis. Mida rohkem saame teadlikumaks iseendast, seda teadlikumaks saab meie ego, kes meid vigurdama hakkab. Sellega mõtlen seda, et mõnikord püüab ta meid ära rääkida, teha mingeid tegevusi, mis justkui peaksid tooma tulemusi ja seda, mida elus soovid, kuid siis mingi hetk saad aru, et on möödunud pool aastat ja sa oled ikka sarnases kohas, kus enne. Ta püüab meid hoida pidevalt mugavustsoonis, kus on turvaline ning see hoiab meid arenemast. Eks see punkt põimub kõigi teiste punktidega.

• See inimene näeb takistusi ja ei tee seda, mida päriselt päriselt hing väga ihkab. Mina näiteks avastasin endas seda, et ma olen alati olnud väga suur seikleja ja reisija. Mu hing lihtsalt niimoodi karjub reisimise ja avstamise järgi. Miks ma siis seda teinud ei ole päris pikka aega? Mind ju ei hoia miski kinni? Ma olen näinud lihtsalt nii palju takistusi. Samuti jonninud kui selleks eesmärgiks peab tegema mõnda ebamugavat või ebasobivat tööd. Ma tahan, et see tuleks lihtsamalt, õigemini minu sisemine laps tahab seda. Lõpptulemuseks on õnnetu Elis. Sest nagu eespool ütlesin tekivad küsimused “Miks mina pean nii palju vaeva nägema kui teistel tuleb kõik nii ilusti elus välja?” “Kas mul ei peaks sama kergelt tulema?” Selles punktis võivad tulla ka küsimused, kas ma olen seda reisi üldse väärt? Olen ma seda üldse väärt, et teha seda mida hing ihkab? Tegelikult kõik me oleme, aga see on see meie sisemine laps, kes selles kahtleb.

See siin on õnnetu elu retsept, et seda ära hoida, palun õpetage enda järeltulijatele armastamist, armastuse jagamist, empaatiat ja hoolimist. Olge iseendale empaatilised lapsevanemad kui need puudusid. Märgake enda sisemist väikest last. Armastus on hingetoit, mida uus hing siin maailmas kasvamiseks kõige enam vajab. Kui aga seda edasi ei anta siis võite täiskasvanuna näha teda sellisena nagu eelpool mainitud. Õppige õpetama armastust.

Armastusega,

Elis