You have 0 items in your cart
Depressiooni kogemusi jagatakse tänapäeval üpris palju ning mul on ainult hea meel, et selle teadlikkus kasvab ühiskonnas. Usun nii mõnedki teist on depressiooniga kokku puutunud kas rohkemal või vähesel määral. Kui minul esines see kõige raskem periood, ei räägitud sellest kuigi palju ning see oli pigem tabu. Kindlasti ma ei soovi sellega näidata kui halvasti mul kõik on, pigem anda tuge inimestele, kes on sarnases kohas või seda kogemust kogenud. Edaspidi on tulemas ka positiivsemaid postitusi, kuid ma pean väga oluliseks nendel teemadel rääkida, sest tegu on siiski meie tervisega. Nüüd aga näen, kuidas järjest rohkem inimesi avab ning räägib enda üleelamistest – nii ka täna mina. Krooniline depressioon ei ole lihtne teema, mida avada ja jagada, kuid annan endast parima. Valusad lapsepõlve kogemused võivad küll olla täiskasvanupõlve depressioonide taimelavaks, kuid alati ei pruugi see olla nõnda. Paraku mõningad läbielamised suurendavad depressiooni vastuvõtlikkust märkimisväärselt.
Valgus ja tumedus vaatavad üksteisega tõtt.
Depressioon on psüühikahäire, mille puhul on häiritud peaaju funktsioon kontrollida meeleolu. Peamiseks tunnuseks on pikka aega kestev meeleolu langus, mis piirab teotahet, halvendab elukvaliteeti ning segab igapäevaste toimetuste tegemist. Krooniline depressioon eristub kergema kujulisest sellepoolest, et see on pikaajaline ning korduv. Depressioonil on kalduvus hakata korduma. Selle peamiseks põhjuseks on lahendamata hingeline trauma. Õiget ravi võib olla keeruline leida, tuleb meeles pidada, et depressioon ei ole siiski ravimatu haigus.
Nüüdseks käidud hüpnotisööri juures, sain teada, et minu pidevad meeleolu langused on tingitud minu vanaemast, kes ei suutnud toime tulla sellega, et ta lähedased küüditati ning ta jäi üksi. Ta saatus oli temast suurem. Ma poleks arvanud, et see võib nii kaugesse aega ulatuda. Nii surus ta selle valu endasse ega ei suutnud sellega toime tulla. Tulemuseks on kibestumine, kibestumine elust, mida ei suudeta endale tunnistada. Kibestumine muudab inimese nõudlikuks ja kaassõltuvaks. Hiljuti külastasin sünnipäeva puhul üle pika-pika aja oma 80 aastast vanaema. Ütlesin, et istume ja räägime juttu. Tuli sealt vastus: “Mis meil ikka rääkida on, mingit probleemi ju lahendada ei ole.” Mulle tundus selle vastuse põhjal, et ainult siis on mõtet rääkida kui mingi probleem on. Ainult probleemi korral on mõtet energiat ja sõnu vahetada. Otsitakse välisest põhjust, miks on elus kõik pahasti, sest ollakse elust ju pettunud? Samuti mõtlesin, et uurin ta käest: Mis elutarkuse sa mulle kaasa annad 80 aastat elatud elus? Tema ainuke vastus oli: “Põhiline on, et oma põhimõtteid järgid.” See lause juba näitab, et milleski ollakse väga kinni ja kontrolliv ega ei olda vabas, voolavas energias. Kinni selles, mis ei teeni. Lahendamata valu, manipulatsiooni selle taga, andis ta edasi minu emale. Minu ema ei ole suutnud samamoodi seda valu, pettumust, miks temaga selliselt käituti, endas läbi töötada ning nüüd on see valu minule edastatud. See on tohutu. tohutu lein ja kurbuse tunne. Kas ma seda igapäev tunnen, kuid mitu korda nädalas ikka. Ilmselt on see ka põhjus, miks ma alatihti kui inimestega hüvasti pean jätma või eluteed viivad lahku, tunnen leina ja hüljatust. Põlvkonnad, kes on elanud enne meid, mõjutavad meid väga, väga palju.
Minu depressiivne mõtteviis sai alguse juba päris-päris noorena, kus ma sain tunda suurt kõhedust, üksindust, armastuse puudust, mitte ühendatust. Olin ma nii väike, et ma ei mäletagi kuna see alguse sai, kuid juba lasteaias ma mäletan, et tundsin hirmu. Ilmselt oli see hetk, kus ma olin nii avatud, siiras, mänguline ning ootasin lähedastelt tähelepanu, kuid sain lähedastelt vale peegelduse, mille võtsin iga oma kehrakuga endasse ehk see läks otse alateadvusesse (kas see oli siis karjatamine või mõni negatiivseid emotsioone tekitav sündmus minu keskkonnas). Hüpnotisöör ka mainis, et olen olnud tubli, et selliselt elus toiminud, sest psüühika normaalseks arenguks on vaja mõlemalt osapoolt (ema-ja isa) vähemalt 6-nda eluaastani, eriti tüdruku puhul isa tuge, kuid mul kadus see selgroog juba 4-sena. Olen kasvanud paljast õhust, mis psüühika arenguks jääb natukene vajaka ning mu alateadvus ütles mulle, et mu psüühika on 7-aastane hetkel. Mul on poole aastaga võimalik ise konstellatsioonidega psüühikat kasvatada, arendada.
Armastuse puudumine muudab meid skeptiliseks, lootusetuks ja jõuetuks ning sunnib kaitseks ette tõstma küünilisuse kilbi. Kõik need tunded tekitavad väga suurt hirmu tuleviku ees. Ma muretsesin väga palju juba ette: ma ei leia seda, ma ei saa seda, minuga ei juhtu neid olukordi, sündmusi, mis juhtub teistega. Tundsid iga oma keharakuga, et tulevik ei pruugi helge tulla ja sealt tekkis ka tohutu hirm selle ees, et see kõik võibki nii minna nagu ma tunnen. Olles mõlemas vanemast täiesti eraldatud, sai minu depressiooni tuumaks hüljatus, mis tekitas mulle väga palju kurbust. Minu krooniliseks emotsiooniks sai kurbus, millega katsun sõber olla tänini, sest ma ei tahaks öelda, et võitlen selle vastu. Võitlemine millegi vastu, ei too tavaliselt midagi head. Kui võideldakse haiget tegeva olukorra või pinnale tõusva emotsiooni vastu, kaevatakse ennast veel sügavamasse auku. Öeldakse, et see, mille vastu sa võitled, jääb kestma. Olen lubamises, jälgimises, tähelepanu juhtimises – need on pigem paremad sõnad. Õpin oma kurbuse emotsiooni juhtima.
Hüljatuse haav hakkas väga jõudsalt minu sees kasvama ning see pani mind vastavalt tegutsema, otsides seda armastuse, ühendatuse stiimulit väljaspoolt, väljaspoolt kodu. Küll ma otsisin seda alkoholist, sõbrannadest. Esmajoones hakkasin ma seda loomulikult meesterahvastest otsima – nemad annavad mulle selle ühendatuse tunde, sügava läheduse tunde, selle armastuse kogemuse, mis on puudu. Minu hing nägi seda ainukese armastuse kogemise võimalusena, mis oli talle jäänud. See tunne, et nemad pääastavad mu. Kas ikka on nii? Arvan, et meesterahvad tunnevad alateadlikult ära kui naine kannab maski. Minu jaoks oli juba 14 aastaselt väga tähtis, et mul peab mees olema, muidu olen läbikukkunud. Ehk minu identiteet kui ka heaolu sõltus kellegist teisest. See oli nagu esmatähtis ja ülioluline. See sai mu kinnisideeks, kuna lapsena ma ei saanud meesenergialt piisavalt tähelepanu, puudutusi, hoolt, mida oleks vajanud, et see vajadus oleks rahuldatud. Hüljatuse haav tekitas üksinduse hirmu. Niisiis tegin ma kõik, et olla see meelepärane, iseloomutu, meeldiv, alandlik, alalhoidlik, kõigile püüda meeldiv naine, iga hinna eest, et ükskord saada tunda sügavat lähisuhte armastust. Et siis olen ma päästetud? Justkui pean olema mingit kindlat viisi, muidu ma ei vääri nende tähelepanu? Pean justkui nii palju pingutama ja tegema. Võtsin selle maski, mis kandis mind aastaid. Ma pidin ikka igal Tartu peol olema, et ma millestki ilma ei jääks. See stiimul olla kellegi poolt armastatud, hoidis mind koguaeg pildis. Kuid reaalsus oli see, et ainsad intiimsed hetked meesterahvastega olid siis kui ma olin täiesti purjus. Sellistel hetkedel ei toimu adekvaatset siirast suhtlemist ega sooja kontakti loomist, mida väike Elis tegelikult nii väga sügaval sisimas otsis. Muidugi sattusid meesterahvaid, kes süvendasid minu hüljatuse haava veel rohkem. Sain tunda mitte aksepteerimist, ärakasutamist, mitte austamist, hüljatust tunde taasloomist. Võite ise ettekujutada, missugune on see kannatus, mis oli loodud, kuid ka see on igaühe valik, kas pole? Muidugi inimesed teevad sinuga seda, mida sa ise lased endaga teha. Kuid see lootus mu hinges kandis mind endasi, lootus, et keegi päästab mu. Selline sisemine läheduse igatsus ja emotsionaalne eraldatus suurendasid minu depressiooni. Iga järgnev päev olid pettumused, pisarad ja enda hüljatuse haava süvendamine, mis järjest ja järest viis mind sügavama depressioonini ja tundeni, et mind ei ole siia ellu vaja. Et kui perekond mind ei armasta, meesterahva poolt ka aksepteerimist ei saa siis kellele omati mind vaja on? Selline enesepõletamine kestis kusagil 24nda eluaastani kuniks taipasin, et valitud eluviis ei teeni mind.
Ülikooli aeg võib öelda oli minu üks elu raskemaid aegu. Tühi, mahajäetuse tunne sõid mu hinge, mis võttis mu elujõu. Polnud vist päevagi, kus ma ei oleks nutnud ülikoolist koju minnes. Mind kurvastasid nii mitmed asjad: esiteks see, et mind ootas tühi korter, kus oli vaid kass ja mina. See, et mul puudus praktiliselt eraelu. See, et ma ei näinud ennast ja elus mõtet ja endas potensiaali. See, et mind tehti nii väikseks ja väetiks perekonna poolt. See et et mul ei olnud ühtegi lähedast, kellele ma võinuks näidata enda nõrka külge ja olla haavatav, inimest, keda saan täielikult usaldada, mitte kartes, et mis sabotaaaž sealt täna tuleb. See, et pidin tuge otsima teistelt, mitte oma kodustelt. See, et ma olin nii eraldatud. Eks ma nägin tollel hetkel palju puudust enda elus, kuna puudus ja tühi tunne pakitses ka hinges. Kuid nüüd ma tean, et tuleb olla tänulik selle üle, mis on ja keskenduda sellele, mida soovid. Sellel ajal ma seda lihtsalt ei osanud.
Nutmishood ei jäänud ka mulle lõpuks märkamatuks ning sain aru, et miskit on minuga valesti. Tuleb otsida abi. Läksin psühholoogi juurde, kellega aastake tegime koostööd. Minu jaoks jäid seansi korrad väga harvaks, mis on muidugi tasuta seansside puhul üsna tavapärane, sest järjekorrad on niivõrd pikad. Ilmselgelt oli mu ajukeemia paigast ära, kuid tablettide puhul olin ma äärmiselt skeptiline, sest olin kuulnud ja lugenud igasuguseid lugusid, mida need sinu kehaga teha võivad. Mul oli hirm selle ees, et ma ei tea, mida nad minuga teevad. Alguses ma ütlesin nendele EI.
Kõige kriitilisem aeg oli kolmas aasta, kus mul oli bakatöö kirjutamine. Mõtlesin sellest kirjutamisest väga, väga üle, mis viis mu keha ärevusse, pingesse ja paanikahoogudeni. Perearst määras mulle lõpuks antidepressandid ja rahustid, et ma saaksin magada. Sain aga väga vähe magada. Mu keha oli krampis, pinges, ärevuses – huh ei taha meenutada isegi. Olin juba öösel 4 üleval ning olin hirmul, olin tohutult hirmul. Mäletan hoidsin oma telefoni käest ja mõtlesin, kellele ma helistan? Helistan 4 öösel sõbrannale ja ütlen, et mul on paanikahoog? Ja siis? Mis edasi? Ei see ei ole hea mõte. Mäletan ema julmasid sõnu kui ma ütlesin talle nuttes, et võtan akadeemilise või lõpetan järgmine aasta. Ta vastas mulle selle peale järgmiselt (karjudes vihaselt): ”Sa tatikas, lõpetad selle kooli ära!” Ja vot need sõnad läksid otse südamesse ning need jäävad mulle eluks ajaks meelde. Süda murdus tuhandeks killuks. Mulle vastati lähedaste poolt nii õelalt. Miks mind ei toetata? Kas ma olen nii väär? See oli täielik väljakutse mulle, kes ma olen õrna hingega, ülitundlik ja inimestest hooliv inimene. Mitte mingisugust toetust ma ei saanud mitte kusagilt. Sõbrannad olid mulle need kõige lähedasemad inimesed, kes olid valmis mind ära kuulama. Kuna ma tundsin ennast nii väärtusetuna siis valisin ka ilmselt eriala, mis mulle tegelikult hinges ei meeldinud, aga midagi ju pidid õppima, ühiskond ju nõudis ülikooli minekut. Arvan, et ülikooli läksin ka seetõttu, et näidata ühiskonnale, perekonnale, et näed ära käisin. Kas ma ise peale seda õnnelikum olen? See ei huvitanud kedagi. Aga teistele saab ju öelda – kas pole tobe?
Käies päris pika perioodi erinevate psühholoogide ja terapeutide vastuvõttudel. Saime asju natukene selgemaks, klaarimaks, kuid see kurbus mu hinges on siiani. Järgnev kirjeldab üpris täpselt minu seni elatud elu kulgu: Valed kohad peresüsteemis ja sellest tulenevad suhted vanematega tekitavad inimeses ärevust. Valdavalt saab ärevus alguse lapsepõlve valusatest ja lahenduseta jäänud olukordadest – lapse ümber pole kedagi, kes võtaks sülle, selgitaks, lohutaks, puhuks peale haiget saanud põlvele ja sisendaks lootust. Või teine äärmus: vanem seob lapse enda külge ja tõmbab kaotamise hirmus nööri kõvasti pingule. Mõlemal puhul jäävad lapse elementaarsed vajadused rahuldamata, emotsionaalne areng saab pärsitud ja mina-piirid jäävad selgelt välja kujunemata. Mida laps sellises olukorras teeb? Neelab segaduse, pettumuse ja valu alla ning otsustab tublim olla ja edasi rühkida. Kuid valu ei kao, sellest saab allasurumise tulemusel kestev kannatus, mis närib ja närvutab hinge.„Jääme pidama poolele teele, painavasse tundesse, mis küll ei valuta ülemäära, kuid saadab meid kogu elu. Siinkohal ei saa rääkida heast enesetundest ja täisväärtuslikust heaolust.
Lõpetasin antidepressandid 2018. jaanuarist ning tarbisin neid 2 aastat. See oli minu teadlik valik ja arvan, et ka piisav. Ma ei soovinud neist terve oma elu sõltuda. Samuti ma ei soovita ka väga äkki lõpetada. Mina ise pidasin psühhaatriga ikka nõu, kuidas ja kui palju koguseid vähendada. Samuti nende tarvitamise jooksul võiks olla järjepidev teraapia ja olla toetav keskkond. Tabletid ainuüksi tegelevad tagajärgedega, mitte tuumaga. Minul aga toimus sellel ajal Pärnus õpingud ja terapeudide vahetus, mis omakorda tegi olukorra keerulisemaks. Kolides 2018. jaanuar täitsa Pärnusse ning samal ajal ka lõpetada tabletid – ei olnud just kõige parem idee. Üksi, võõras linnas, ilma sõpradeta (pole parim keskkond). Pidin arvestama, et peale tablettide lõpetamist võib tekkida mingid nähud ning aprillis-mai oli nagu naksti paanikahood ja ärevus kohal. See üleminek läks juuniks ära ning peale seda hakkas mu sees tärkama lootus, mis kannab mind tänaseni. Lootus, et siin maailmas on veel miskit rohkemat mulle pakkuda. Hakkasin kuulama palju inspireerivat, toetavat ning olen tänaseks siin, kus olema pean. Täielikult mind tabletid ei aindanud, küll aga olen palju, palju rahulikum ning on hetki, kus tõepoolest on tabletiravi vajalik – see oli see hetk.
Kroonilisest depressioonist on võimalik väljuda, kuid selleks peab olema õige mõtteviis ja suhtumine. Leida endale toetavad inimesed ja terapeudid. Oskus tähelepanu suunata ja alateadvust muuta, sest mis kord alateadvusesse pandi, seda sa ka tihti mõtled. Järjepidev tegelemine oma trauma tuumaga.
Järgmises postituses jagan mõtteviise, nippe, kuidas depressiooniga rahu teha. Heaolu ja armastus on meie sünnipärane õigus. Investeerin igapäevaselt endasse, et saada parimaks iseendaks. Usun, et kui ma loon uue eluterve põlvkonna siia maailma – on minu töö tehtud 🙂
Armastuse ja hoolivusega,
Elis
