Hirm olla tõrjutud

Ma olen enda elus korduvalt saanud tunda tõrjutust. Alustades vanavanematest, vanematest, sõbrannadest kui ka lõpetades sellena, et enda tutvusringkonnast teismelisena visati mind toiduga Tartu kesklinna tänavatel. Mis tunne on olla tõrjutud? Ma vist ei tea ühtegi inimest, kes ütleks “Jaa, mina tahan olla tõrjutud, kas pole?” Minu jaoks tähendab see seda kui minu tundeid ja olekut ei aktsepteerita sellisena nagu see on. Mind alandatakse, tõmmatakse alla, madaldatakse ja minu seltskonda ei soovita. See kõik läheb minu jaoks tõrjumise alla. Muidugi on veel mitmeid käitumisi, mis tõrjumist esile toovad. Kui esimesed tõrjumise kogemused saavad alguse lapsepõlvest siis võivad need kogemused saata ka kõik ülejäänud aastad. Minul on see paraku nii olnud, kus tõrjumise tunne sai alguse lapsepõlvest, kus minu tundlikku meelega ei osatud kohaneda. Mulle suruti seda, et pean olema tugevam või, et ma olen liiga tundlik. Tänu sellele tunnen ju, et ma ei ole sellisena nagu ma olen aktsepteeritud ning pean justkui tegema ebavajalikud korrektuurid, et olla kellegi silmis aksepteeritav.

Nüüd aga natukene detailsemalt, kuidas see tekib lapse hinge. Laps paneb enda MINA telje võrduma enda vanematega, kuna ta näeb neid niiöelda kui Jumalat. Kui inimesel puudub niiöelda hooliv vanem/MINA siis selle fakti järeldusena jõuab lapsesse tunne, et universum on justkui tühi, mis annab põhjuse tunda meeleheidet ja iseenda väärtusetuna tundmist. Nii mõlema seisukohast vaadatuna mõistetakse, et vanema “samastumine jumalusega kukub läbi” ning laps kogeb seetõttu vanema/Mina tõrjumist kui midagi ebaloomulikku, täielikku ja pöördumatut. Tundliku lapse puhul mõjub see eelkõige nii (Aron, 2015).

Tänu eelnevalt toimunule me kanname endaga kaasas unelmat, arhetüüpi – suuremal või vähemal määral alateadlikku – tugevast, stabiilsest ühendusest Minaga. See on mälestus Minast, millest me pärit oleme. Teljest, mis on alati olemas – olenemata sellest, kuivõrd võõrandatuna me ennast tunneme. Ja kui me üritame jätkuvalt uskuda Minasse või armuda, siis võime jõuda turvalise olekuni/teadmiseni, mis on piisavalt heas universumis, piisavalt hea partneriga, piisavalt hea sideme loomiseks piisav (Aron, 2015).

Meil võib meil olla raskusi läheduse saavutamisel teise inimesega, tõelise turvatunde leidmisega, kui puudub lähedus ja turvaline kiindumussuhe Minaga/vanemaga. Ja samuti uurimuste tulemused näitavad, et ka Mina endaga on keeruline lähedane olla kui puudub lähedus ja turvaline kiindumussuhe inimsuhetes. Me kanname endas unelmat/mälestust armastusest. Meis elab unistus/mälestus Minast. Samas on meil liiga raske uskuda, et unelm võib tõeks saada või mälestus on tõeline (Aron, 2015). Tõepoolest, see nagu räägiks minu elu, kus ma kannan endas unelmat, mida ma väga soovin, teisalt on mul nii raske uskuda, et see täide läheb.

Vahest mõtlen, et miks tõesti ma väärtustan pikaajalisi suhteid nii väga ja üldse väärtustan suhtes olemist. Miks teise võõra sugupoole esindaja on meie sisemise elu seisukohast niivõrd oluline? Teisest soost olend võib endast kanda teie kõige võõramaks jäänud, kõige enam dissotsieerunud osi, millega te olete juba ammu ihanud kokku saada, ühineda või koos midagi luua. Mida enam te sisemist armastajat armastate, seda terviklikum olete – seda lähemale jõuate sellele, et ego võtab Mina omaks ja Mina võtab ego omaks. Sisemisest armastajast võib saada suurepärane lohutaja ja turvalisuse allikas ning ühtlasi teejuht, kes aitab jõuda Minani. Põhjusest olenemata parandavad igasugused pikaajalised suhted ka lähedust iseendaga, täpselt nagu lähedus iseendaga aitab pikaajalist armastust süvendada. Suhteta inimesel puudub terviklikkus, kuna terviklikkust on võimalik saavutada üksnes hinge vahendusel ning hing ei saa eksisteerida ilma teise pooleta, mis petub alati “Sinus”. Terviklikkus on Minu ja Sinu kogum ning need on osa transtsendentaalsest ühtsusest, mille olemust on võimalik mõista üksnes sümboolselt (Aron, 2015). Nüüd ma ehk kaldusin tõrujutuse teemast veidi kaugemal, kuid arvan, et see on sellega mõneti seotud.

MINA otsides puutume me kokku veidrate nõudmiste ja süngete aegadega – selleks, et miski uus saaks sündida, peab midagi vana surema.

Ma näen, et ma olen mingis mõttes sisemiselt leian protsessis, kus ma pean midagi vabaks andma, midagi lahti laskma. Kuigi ma ei teagi enam täpselt, kuidas see PÄRISELT lahti laskmine käib. Olen protsessis, kus tõesti, midagi vana peab surema ja uus peab asemele tulema kui ma tõesti tahan midagi muud oma elus kogema hakkata. Kuid näen ka seda kui jonnakalt see väike Elis sellest vanast kinni hoiab, sest see kurbus, tõrjutus – need tunded on olnud minu kodu ja identiteet. Neil on olnud väga suur osa minu elus ja see väike Elis kangekaelsusega hoiab sellest kinni, kuna on harjunud ja mugav. See protsess on väga valulik ja ma ei tea kas see õnnestub mul, kuida annan enda parima.

Olen saanud aru, et valu on iga inimese enda sees, mis tekivad läbi mingite ootuste, uskumuste, soovide, mis tekitavad raskust. Tunne, mida inimene hoiab kümne küünega iseenda sees, saamata aru, et see lõhub teda ennast kõige rohkem. Inimestena mõnikord hoiame tundeid enda sees, näitamaks teisele – “vaata, mida sa tegid” või teisele just selleks, et tema tuleks võtaks selle ära. Kuid mitte keegi ei tule sinu sisse seda tunnet ära võtma. Teeb see fakt haiget palju tahes. Ja see peab ka paika. Tõepoolest, tunnistan, et olen midagi enda sees hoidnud aastakümneid. Arvanud, et olen lahti lasknud, kuid ometi igakord tunnen ikka samamoodi. On kaks mälestust, mis kerkivad mulle silme ette, kus võtsin noorena enda sisse väga tugevad mitte mind teenivad kurvad tunded. Üks oli noorena ema kõrval kaubanduskeskuses kõndides, kus minu ees kõndis 3-liikmeline perekond (vanemad koos lapsega). Ja ma vaatasin seda perekonda ning küsisin endalt, miks mina ei saa niimoodi isa-ema kõrval kõndida? “Miks minu ema-isa koos niimoodi ei ole?” Tundsin sõnaseletamatut kurbust ja millegist ilma jäämise tunnet. Mäletan mu sisse tuli sel hetkel eriti intensiivne kurbus, eriti just kõri piirkonda, mis siiani annab tunda. See oligi hetk, kus ma saingi esimese kogemuse ja uskumuse, et ma ei saa vist kunagi paarisuhet kogeda. Teine kogemus ma mäletan, et oli mingisugune konflikt mingi pereliikmega ja ma nutsin niii intensiivselt ja niii kõvasti kui jaksasin ja laususin: ”Ma ei unusta seda tunnet mitte kunagi!!”Manifesteeriv, kas pole? Need kogemused on aluseks, miks mul on niii vaevaline ilmselt kõigest lahti lasta nii kehalisel, mentaalsel tasandil. Need olukorrad ei oleks mulle muidu meenunud. Need tulid midagi näitama.

Mõeldes enda elule tagasi ja vaadates lapsepõlve on tõrjumine olnud minu elus üks suurimaid hirme. Tunda tõrjumist ja hülgamist. Et ma seda tunnet ei kogeks, mis tekitas lapsepõlves mulle tohutult kõhedust, on teadlikult vaadatuna mul välja kujunenud vastavad käitumismustrid. Mustrid, kus ma tahan nendes olukordades, milles tõrjumistunne võib ilmsiks tulla, olukordi kontrollida ja klammerduda, et mitte jälle nutta ja tunda valu. Tundliku inimeste puhul on need hirmud veel võimendatud. Lõpuks lõpeb kõik ikkagi nii et nutan ja tunnen valu. Jälgides kolme viimast kuud, olen saanud kogeda väga palju tõrjumist. Kas inimeste poolt või läbi erinevate elusituatsioonide. Elan seda väga sügavuti läbi ja palju on kurbi tundeid üleval. Aga eks alati tuleb valu näitama midagi, õpetama midagi, midagi nähtavale tooma.

Toome näiteks näite eelmisest aastast, kus ma tegin ühe pühapäevase päeva enda jaoks megaoluliseks, kus pidime sõbrannaga minema muuseumi, kinno, ühesõnaga nautlema. Olin enda peas juba kõik ettevalmistanud, kuidas ja kuhu lähme ja olin parasjagu sättimas selleks, kuniks tuleb sõbrannalt kõne, et ta on haigeks jäänud ja ei saa tulla. Olin ahastuses, hakkasin meeleheitlikult otsima, kas keegi teine saaks minuga seda kõike kogema tulla, mida ma sooviksin, kuid ei saanud. Üritasin olukorda kontrollida, mida ei saanud kontrollida. Nutsin hea mitu peatäit, sest tunne oli, kuidas ma olen jälle jäetud, tõrjutu ja hüljatud. Tegi meeletult valu. Päev lõppes sellega, et läksin üksi kinno ja nutsin terve kino tee koju. Mina sain sellest päevast paistes silmad, raisatud eluenergia.

Järgmise situatsioon on aastavahetus. Üldiselt olen väljendanud seda enda jaoks kui mitte väga olulise õhtuna, kuid minu jaoks oli miskipärast oluline, et ma ei kogeks seda õhtut üksi. Mul tegelikult ei ole üksi olemisega midagi viga, küll aga sündmused, tähtpäevad millegipärast on mulle väga olulised, et kogeksin seda kellegiga koos. Isegi tunnistan, märkan hirmu, mis tahab teha kõik selleks, et mul oleks mingisugune plaan nende tähtpäevade jaoks kindlasti olemas, sest muidu võib juhtuda see, mida ma ei soovi. Selleks võtan appi enda kogu ressursi ja jõu. Ilmselt läbi nende tähtpäevade, kus justkui kõik inimesed omakeskis koos on ja mina üksi viibin, tekitab minus tõrjutust, hüljatust ning mis viib lõpuks selleni, et nutan ning tunnen valu. Kuna need plaani paika panemised ja muud sellele järgnevad tegevused on ajendatud ikkagi hirmu pinnalt siis ei jäägi elul mulle muud peegeldada kui seda, mida ma kogeda ei soovi. Juhtuski nii, et seltskond, kellega pidin aastavahetusel koos olema, ei saanud korterit ja nad leidsid oma tutvusringkonnast juba uue ürituse kuhu minna.

Kogu selle õhtu kulminatsioon viis selleni, et poole õhtust viibisin seltskonnas, küll aga aastavahetusele eelnenud tunnid ja pärast seda viibisin üksi kodus, shampus käes. Telefon ei helisenud. Kuna ma selleks hetkeks olin selle jaoks ettevalmistanud siis pisaraid ei tulnud, küll aga mis seal salata, kurbus oli siiski hinges, ei saa valetada.

Liigume edasi peale aastavahetust, kus mul oli Tartusse, isale külla minek plaanis. Isaga oli mul eelnevalt mitu korda räägitud, kuna ma tulen ja kuna lähen. Soovisin tõesti südamest talle külla sõita, kuna jõulude aeg jäi tore tunne sisse. Võtsin isegi töölt rohkem vabaks, et saaks kauem aega olla temaga. Mul oli kohver pakitud juba ja isa ei võtnud telefoni vastu. Lõpuks helistas tagasi kui olin juba põhimõtteliselt rongi peale minemas. Kus ta üritab selgeks teha, et ta on joogine ning tema mulle kuhugile järgi ei tule ja üleüldse oleks hea kui tuleksin järgmisel päeval. Lubas järgmisel päeval helistada, mida ei tulnud. Olin siis juba Tartus mitu päeva enda sõbrannaga aega veetnud ja mõtlesin, et üritan siis uuesti temaga ühendust võtta, et kas ma nüüd olen oodatud? Järjekordselt üritatakse teisel pool selgeks teha, et nad on vanad inimesed, väsinud pidutsemisest, nad ei soovi kedagi külla ja et neil majas nüüd ka uued reeglid, kus ainult nende juuresolekul võin nende majas liigelda ja muidugi üks uus reegel veel – ööseks ei või jääda. Olin täiesti löödud. Sõnuseletamatu tõrjutuse tunne tekkis pinnale. Kodu kuhu olin varem alati oodatud, seal tõrjuti mind. Minu 5- päevane Tartu sõit lõppes sellega, et isa ma ei näinudki. Käisin üksi Vspad nautimas ja tulin Tallinna varem tagasi. Tunnistan kogu see jant viis mu rivist välja. Tundsin, et ei hinnata seda, et ma üldse kohale sõitsin teisest linnast. Minuga ei käitutud lugupidavalt ega minuga arvestavalt. Jõudsin järeldusele et ei ole vaja enam nendesse kohtadesse oma nina enam toppida, kus sind ei hinnata. Isegi kui on tegemist lähedase inimesega.

Viimaseks jagan ühe hiljutise loo, kus sõbranna tuli spontaalselt Tallinnasse teatrisse. Juhuslikult ütles, et enne seda saab mõned tunnid minuga koos olla. Olin ise liikvel ning minu rong jõudis natukene varem enne teda. Ma käisin poodides, mõtlesin, mida ma saaksin talle pakkuda, ostsin muid häid suupisteid. Valmistasin korralikult ikka ette heaks “hostiks” ja siis äkki esimene asi, mis ta mulle lausub “tead ma ei saa jääda rohkem kui 15 minutit”. Minu sisse tuli väga suur pettumus, kurbus, viha ja valu. “Et miks jälle?” Ma ju tegin kõik, et meil oleks hea ja valmistasin ette. Tekkisid küsimused: “Miks sa ei soovi minuga olla? Miks sa ei hinda mind? Miks sa mind tõrjud? Kuigi tema poolt ei ole seda, et ta ei soovi ega hinda mind. Vaid ma tõlgendan KOHESELT seda situatsiooni isiklikuna vanade valulike kogemuste pinnalt.

Need on olukorrad, kus ma näen, et ma väga klammerdun ja ma ei oska hästi lahti lasta. Tekib valu ja kannatus. Kuigi tegelikult võibolla ei olegi asi nii suur. Minu ego on need sündmused enda jaoks tähtsaks ja oluliseks teinud, sest seal on valukoha võimalus. Ilmselgelt need olukorrad näitavad mulle midagi. Näitavad mulle võibolla seda, et ma tegutsen selles kohas hirmu põhiselt ning seetõttu ka pidevalt nendes kohtades negatiivseid kogemusi ka kogen. Neid on liiga palju viimasel ajal olnud, et silm kinni pigistada. Ja muidugi võib olla ka see, et tegelikult tõrjumist üldse ei toimugi, vaid minu enda taju tunneb seda ning tõrjun hoopis ühte osa iseenedast? Mine sa tea. Võib olla nii, et kui partnerid või sõbrad meid tõrjuvad siis tegelikult seda ei toimu (vähemalt mitte sel määral, kui me projitseerime) ning võime öelda, et tegelikult me projitseerime oma Mina kogemusi tõrjumisena?

Kuidas tõrjutuse kogemusi endas tervendada?

Lihtne on öelda, et ära karda, kuid enda sisemist väikest MINA sa paraku niimoodi muutma koheselt ei pane. Ta võib võtta alateadlikult ikkagi millegist kinni. Võib olla märgatagi seda, millest kinni võetakse, mida tähtsustatakse, siis see võib olla sinu sisemise väikese MINA hirm, mis tahab nähtavale tulla. Iseenda suhtes heatahtliku kannatuse ülesnäitamine ja uute, turvalisemate kogemuste omandamine – seda nimetatakse enda Mina omaksvõtmiseks ning seda ma teile ka soovitan.

Nüüd mul ongi tunne, et ma ei karda tõrjumist, kuna pole midagi karta, kuna see on mul niii läbi ja lõhki läbi kogetud. Eks ole näha 🙂 Olen õppimisprotsessis.

Olge tublid!

Elis

Materjal: Elaine N.Aron Ph D – Ülitundlik inimene ja armastus, 2015.