You have 0 items in your cart
Sel korral tahaksin rääkida naiselikkusest. Selles kõige lihtsamas tähenduses. Seda positust inspireeris tegema üks klient, kes mu juures käis ning samuti raamat, mida mainisin juba eelmises postituses. Looja kinkis mehele ja naisele võrdselt olulised, kuid absoluutsel erineva rolli. Milline oli siis see kõige algupärasem rollide jaotus? Mehe esmased rollid aegade alguses peale on olla juht, toitja ja kaitsja. Naise esmased rollid on olla kaaslane, koduperenaine ja ema. Naine on elu edasikandja ja rahu tooja. Need on rollid, mida täites toimitakse paarina parimal võimalikul moel ning need ei antud meile karistuseks, vaid õnnistuseks. Peaksime seda hindama ja tänulikud olema. Ometi olen ma olnud naiselikkuse rollist negatiivselt meelestatud. Liigne naiselikkus ei olnud hea ega sobilik. Algas oma naiselike instinktide allasurumine. Mulle näidati, et ennekõike on vaja omandada hea haridus, saada hea töökoht, teenida head palka, omada kodu ning võib olla siis kui mul on kõik olemas ja näen, et võimalik järglasele midagi võimaldada, alles siis võib leida armastuse ja minna mehele. See on naisenergia vale suunamine. Maskuliine ühiskond on võtnud sel juhul võimust. See tekitas minus tegelikult alateadlikult tohutu pinge. Kohe kui naine hakkab mõtlema, et ta peab õppima vaid selleks, et raha teenida ning end ise ülal pidama, on ta lõksu astunud. Kooliharidus teeb naisest ratsionaalseks, kalkuleerivaks, loogiliseks ja petab naises välja tema loomuliku pehmuse, intuatiivsuse, armastava südametarkuse. Tütarlapsi kasvatatakse nagu mees (Metshallik, 2020). Mina sinna lõksu astusin. Väga lihtne on minna nendel naistel sellesse lõksu kusjuures, kellel ei ole tuge pakkuvat isa olnud. Minu emal ei olnud ja ka mul ei olnud. Pole siis ime 😀
Mind ei ole õpetatud, kuidas peab olema naine ja kuidas tunda enda kui naise jõudu ning seetõttu olengi arvanud, et haridus ja töö on esmatähtsad kui pere loomine. Ma kindlasti soovisin kaaslast enda kõrvale, küll aga energeetika, mida endas hoidnud, pole selline, mis seda looks. Naine, kes on kasvatatud üles mehelike maailmavaadetega, ei oska naisena õnnelik olla, sest lähedaste õnnelike suhete loomiseks ja hoidmiseks tuleb osata tunda, kus peitub naise jõud. Pere on kõige alus, see on koht, kus me areneme ja kasvame, kus me õpime tundma armastust (Metshallik, 2020).
Teate, mul hakkas tekkima tohutu negatiivne hoiak naiste suhtes, kes rääkisid, et nende ainukeseks elueesmärgiks on luua pere. Ma endmisi mõtlesin, appi kui igav, kas tõesti kõikidest võimalikest eesmärkidest on ainult see? Ma ei mõistnud naisi ega enda sõbrannasid, kes valivad oma karjääriks olla abikaasa ja ema, kes oma hoolitsusega kasvatada mees õitsengule ja edule. Pidasin kaudses tähenduses ainuõigeks töötada ja rassida ning sõltuda ettevõttest, aga mitte oma abikaasast. Abikaasast üldse rääkimata. Tol hetkel ei näinud see minu jaoks esmatähtis. Ja teate miks? Selle all on häbitunne, et ma seda soovin. Häbitunne tekkis ilmselt nii ühiskonnast kuid peamiselt perekonnast loodud normidele, mis on üldse aksepteeritav. Perekonnas ei soositud sellise naise rolli, kes on meest õitsengule viiv, vaid naise rolli, kes ikka mehe jooma, suitsetama ajab. Naiselik naine on alati pehme ja õrn. Iga naise sees on soov teenida meest ja hoolitseda tema eest, kuna see on meisse Looja poolt programmeeritud. Mina aga surusin seda Looja programmi endas alla. Seega väikese Elise suurim unistus – leida vääriline mees, kihluda, abielluda, sünnitada ning kasvatada lapsi ja hoolitseda kodu eest nagu kustutati. Ilmselt arvasin, et saan ise perekonnaliikmete poolt hukkamõistu kui seda soovin, kuid tegelt jagasin hukkamõistu teistele, sest minu enda soov oli allasurutud. Kui noor tüdruk soovib rohkem kui midagi muud siin elus abielluda (mina siis reisida ja raha teenida), ning kanda ja kasvatada lapsi, tunneb ta häbi seda tunnistada. Ta ütleb tobe unistus ning vabandab selle pärast (Metshallik, 2020). Ja täpselt nii ongi minu elus olnud.
Hoolimata sellest, et naiseks olemine on imetulusväärne ja üllas amet, sügav isetu teenimise vorm, mis loob läbi ühe õnneliku perekonna rahu ja õitsengut ka väljapoole, on siiski ringlemas nii palju eelarvamusi ja halvakspau teiste naiste poolt (no ja mina olin üks neist) (Metshallik, 2020). Mul oli seisukoht, et naised, kelle elu eesmärgiks on pere luua on kitsarinnalised, mitte laia silmaringiga ja ei oska midagi muud asjalikku oma eluga peale hakkata. Nad valivad lihtsa tee. Selline hinnang, teeb naiste elu väga keeruliseks, mida see ka mul on teinud. Armsad lugejad, selle hinnangu all on tegelikult häbi ja valu, et ma ei lubanud iseendal seda unistada ning seeläbi ei lase seda enda ellu, kuna minu kasvukeskkonnas seda ei soositud. See oli käitumismuster, mis surub ka teised naised alla, kellel see Looja poolt antud soov on.
Nüüd aga saangi aru, et perekonna loomine ongi naiselikkus. See ongi minu täielik olemus, kus saan end rakendada ja kus mu hing saab olla täidetud. Olen ju punninud palju vastu ja küsinud ka naistelt, et: “Oodake, miks te seda perekonda nüüd nii väga soovite või kus see soov teil tuleb?”- Ei peagi vastama, naiselikkusest. See naine lihtsalt teab, et seda naiselikku unistust täites saab ta hing olla rahul, õitseda ja olla õnnelik. Need sõbrannad ja naised teadsid, et see loob neile tähendusrikka ja täidetud elu. Mina seda ei teadnud. Seega naised kui teie elu unistus on luua perekond. Seal ei ole midagi valet, liigute oma naiselikkuse energiaga õiges suunas, sest naised on ju elu andjad. Mul kui naisena on antud Looja poolt ülesanne hoolitseda oma tulevase pere ja kodu kui oma tähtsaima prioriteedi eest (Metshallik, 2020). Ma võin pühendada kogu oma loova energia sinna ning seal ongi minu isiklik õnn ja kasv, mida ma otsinud olen. Need inimesed, kellele hinnanguid pildusin on tänaseks oma õnne leidnud, sest neil olid need väärtused juba varakult olnud teada, mida mina ei näinud. Paraku tihtipeale need väärtused jõuavadki hiljem kohale kui eesotsas ei ole armastavat perekonda. Need niiöelda koduperenaised näevad päevast päeva kõiki neid inimesi ringi tormamas ja otsimas elu mõtet, seiklusi ja õnne (nagu mina). Otsides midagi pidevalt, sest hing annab märku, et midagi on puudu. Hing ei saa rahu. Nüüd aga oskan näha, milles see rahu seisneb ja julgeda soovida seda, mis naiseliku energia õitsengule paneb ja seda ilma allasurumata.
Endalt tuleb küsida, kes õpetas sind armastust andma ja vastu võtma? Teate seda ei õpetanudki mulle keegi. Mingi nägemuse ja jäljenduse sain vanematelt, mis ei ole olnud ka eluterve ja see on kõik. Ma eeldasin, et armastus on miski, mis lihtsalt juhtub, lihtsalt puudutab meid, vahel jääb kestma, vahel mitte, oleneb partnerist, oleneb vedamisest. See on midagi, mis saadab meid elus loomulikuna, kuni me oma muid, tähtsamaid ülesandeid täidame. See on tegelikult väga eksitav suhtumine. Ja jällegi on Elis astunud ämbrisse. 😀 Ma pole võtnud paarisuhet kui kõige tähtsamat elukutset ja eesmärki ning ei ole sellele pühendunud olnud kui kõikidele muudele töökohtadele ja hobidele. Olen arvanud, et see tuleb kõik iseenesest, vastutust mitte võttes. (Metsallik, 2020)
Me elame praegu maailmas kus kõik on ajutine, kiire ning pole midagi ilusamat ja siiramat kui pühendumine oma perele. Naine, kes kasvanud üles armastuse sees ning juba väikse tüdrukuna unistanud ise ühel päeval abikaasaks ning emaks saamisest elab nii, et kõik tema mõtted, soovid ja toed hõljuvad toetusena selle unistuse ümber. Perekond on tema süda. Mul ei olnud seda süda, seega ka mõtted, soovid, teod ei toetanud perekonna loomist absoluutselt. Kui me mõistaksime, mis tegelikult toimuma hakkab kodudes, kus abikaasad sajaprotsendiliselt teineteisele pühenduvad, teineteist teenivad, ümberringi ilu loovad ning toovad siia ilma lapsi, kes sünnivad headuse ja armastuse kehastusena. See liit ei ole lihtsalt leping, vaid see on midagi püha, midagi lausa ebamaiselt ilusat ja erilist. Kas meil saabki olla siis tähtsamat unistust või eesmärki elus? Meie õnn sõltub kõige lihtsamatest igapäevastest pisiasjadest, kusjuures ka kõige suurem edu ei too meie hingele rahuldust, kui meie kõrvalt puudub see üks ja õige (Metshallik, 2020)
Sinna, kuhu naine oma energia ja loova väe suunab, hakkab tema elu voolama. See peaks olema suunatud naiseliku elu loomiseks, kodule, lastele ja oma mehe südamesse, sest seal leiab ta oma rahulolu, isiklike suhete armastusküllusest oleneb tema edu. – Mari Metshallik
Suhted ei ole kunagi olnud minu tugevam külg. Ilmselt sellepärast võtsingi raamatukogust esimese raamatu 17-aastaselt “Mehed Marsilt ja naised Veenuselt “, arvates, et saan palju aru ja see aitab mind. Pigem ma mäletan, see raamat pani mind nutma. Mu suhted on pigem alati olnud kaootilised, sest need on ka vanematega olnud kaootilised. Läbi selle tekivad erinevad kiindumussuhete mustrid, millest räägin järgnevates postitustest, mistõttu mul on olnud keeruline inimesi enda elus püsivalt hoida. Seetõttu on palju inimesi tulnud ja läinud ning mõndadel ka ise lasknud minna. Mul ei ole kunagi olnud lähedast või pikaaegset lapsepõlve sõbrannat, kuid samas seda ei saaks ka väita, et oleksin täitsa üksi. Arvan, et see teekond on olnud vajalik, et aru saada, keda ja missuguseid inimesi ma enda lähedal hoida soovin ning võtta nüüd selles osas vastutus. Kõik on meie luua. Enam ei ole seda, et tema läks, tema tegi, tema käitus nõmedalt. Miks ma seda räägin? Sest tegelikult naise suurim enesetoestus väljendub tema elus olevatest armastusrikastest lähedastest suhetest. (Metshallik, 2020) Ma poleks kunagi arvanud, et eneseteostust tuleb sealt otsida. Ikka tööst, rahast ja muust eksole. Mitte, et neid üldse elus vaja ei oleks, kuid nüüd mõistan, et täielik naiseks olemise rahulolu ja eneseteostustunne tuleb armastusrikastest lähedastest suhetest. Sealt, kus mulle kunagi ei näidatud, et see võiks sealt tulla. Suhted on valdkond, millega ilmselt inimesed tegelevad surmani. Naistele on see veel eriti olulise tähtsusega.
Tänapäeval oleme kõik elu kõikvõimalikul moel lihtsustanud. Kõik toimub justkui ühe nupuvajutusega. Annaks see siis ajalisa meile juurde, et oma pere armastada ning nende jaoks rohkem olemas olla. Kuid EI. On juhtunud vastupidine. Meie elud on nii lihtsaks tehtud, aga me oleme rohkem stressis, ärevuses, väsinud ja ajapuuduses kui kunagi varem ning samal ajal ei tee me mitte midagi tõeliselt olulist. Suuname oma energia kohtadesse, mis suuremas plaanis midagi erilist tähtsust ei oma. Me oleme unustanud, kuidas luua naiselikku kodu, kuid oskame luua ilusaid sotsiaalmeedia pildikest. Ego ajab taga väliseid väärtusi. asju, raha, tiitleid, jälgijaid ja ametinimetusi ning tunneb seetõttu end ärevuses ja stressis. Sellega tahan öelda seda, et vaadake oma väärtused üle, mis tegelikul on oluline siin inimesena eksisteerides. Ma leian üha rohkem, et selleks on ühendus inimestega, armastusrikkad lähedased suhted ja enda ande ehk kingituse andmine maailmale. Kui meil on need väärtused paigas siis tuleb kõik ellu tegelikult loomulikul viisil, sest meie ootused elule läbi selle muutuvad (Metshallik, 2020).
Naine, kes igal sammul oma tõelisele olemusele truu, tõmbab magnetina ligi mehelikku tähelepanu ja hoolt. Ta ei jää sellest mitte kunagi ilma. – Mari Metsallik
Teate kui ma seda lauset lugesin siis saingi aru, et enam-vähem kõik need aastad, mis ma elanud olen- ei ole ma oma tõelisele olemusele täielikult truu olnud. Mitte, et ma ei oleks naiselik naine, vaid teatud naiselikud instinktid, soovid on alla surutud, mis on naisenergiale omane ning seetõttu olen jäänud ilma mehelikkust tähelepanust ja hoolest. Millest muidugi jäi juba 4-aastane Elis ilma aga huvitav jah, kuidas elu loob üha uuesti neid situatsioone, et neid korrata, kuniks märkad ja ütled STOP. Nüüd aga otsustan teisiti ja loon muud. Praegu isegi ei tulnud kurbust esile, isegi põnevus, et mis siis nüüd saama hakkab.
Meeldib lõpetada tänast postitust sellise ütlusega, seda kõigile naistele meelde tuletades: Sinu olemus on loodud olema nii vaba vägivallast, et mõjub läbi selle kõigele ümbritsevale kosutavalt. Kui see nii ei ole, siis milleks sündida naisena? (Metshallik, 2020)
Pühitsegem ja tundkem rõõmu naiseks olemisest!
Pesapunuja, armastuse ja ilu looja,
Elis 🙂
Kasutatud materjal:
Mari Metshallik – Naiselikkuse saladused. 2020
