Elu pealinnas…

Aeg on väga kiiresti möödunud ning ei ole ammu midagi siia blogisse kirja pannud. On olnud seljataga imeline ja teguderohke suvi . Nüüd, kus on juba 3 aastat möödunud kui Tallinna elama tulin siis mõtlesin, et jagan üht-teist, mis sellel ajal minu elus toimus. Nüüd, kus ma ei ole selle sees siis saan seda kõrvalt vaadata ning on ka tunduvalt kergem kogetut mõtestada. Teguderohke elu kõrvalt ei leiagi väga aega vaadata tagasi ja kas ka alati peab eksole? Mõnikord mõned kogemused aga teevad meist meie. Minevikuga on muidugi selline põnev lugu, et kui me seda ei mäletaks siis seda ei oleks ka nagu olnud. Mälusopist siiski miskit meenub…

2018ndal aastal olin ma veel omadega Pärnus peale kosmeetika eriala lõpetamist. Hakkasin lõpetama enda antidepressantide kuuri, kus minu valdavateks seisunditeks sai hirm, ärevus, surmahirm, lihaspinge. Lisaks sellele töötasin end igatpidi täiega üle. Suvi möödus nii, et mu ainuke vabapäev oli pühapäev. Kõik teised päevad kas olin kosmeetik spas või ilusalongis. Mitte mingit muud elu üldiselt ei olnud. Üritasin leida uusi sõpru Pärnus, kuid see läks kuidagi vaevaliselt. Sõbrad Tartust olid kaugel ja hakkasin tunduma, et nad ei ole mulle enam need südamesõbrad. Mõni suhtles aind siis kui midagi oli vaja, mõni kritiseeris mu otsuseid ehk mul ei tulnud ka nende poolt mingit toetust ja mõistmist. Samuti saatsin ka ühe hea sõbranna Austraaliasse ära. Sellel aastal sai kuidagi teadlikult kõik sidemed ja suhted lõpetatud, mis mind ei teeninud. Olin ihuüksi ja eraldatud, võõras linnas. Vot sellissesse situastiooni olin end pannud. Huvitav olukord. Tassisin suuri toidukotte ja tõin ämbriga puid tuppa. Kütsin puudega tuba soojaks, mida polnud varem kunagi teinud. Ise paanikahooge kogedes. Minu poolt julge samm. Kogu selle pinge kõrvalt suutsin kuidagi veel elu naudiskleda ja käisin Weekend Festivali nautimas, muidugi suur ärevus alateadvuses, mida sai alkoholiga vaigistatud. Ma ei olnud sisemiselt õnnelik, vaid ma nutsin pea igaõhtu või ülepäeva. Minu sees valdas suur lootusetusetunne, mis ei vaibunud. Ma lihtsalt ei osanud teisiti. Läbi nende kogemuste mõistsin, et Pärnu ei soosi mind ja mul vaja minna suuremasse linna, kus on rohkem võimalusi ning Tallinn tundus minu jaoks sobiv. Hakkasin käima suvel töövestlustel Pärnu-Tallinna vahet. Mitmeid ilusalonge külastades leidsin justkui sobiva. Tallinnasse tulek kuidagi sujus väga kergelt. Korter ja sinna kolimine tuli minuni kergusega.

Töökogemused Tallinnas

Läksin siis septembrist valitud ilusalongi tööle, mis oli üks Tallinna prežtiisemaid, kuid sealne omanik osutus lugupidamatuks enda töötajate suhtes, manipuleerivaks, ei tahtnud maksta palka, ähvardas jne. Mul tuli tõdeda fakti, et töökoht, mida ma olin mitu kuud ette vaadanud, paraku tuli mul sealt lahkuda. Nii ma siis olin uues linnas ja töötu. Bingo! Seda ma ju tahtsingi. Ilmselt oli ka see minu enda sisemine hirm, mis realiseerus tollel ajal. Kogu see situatsioon  võimendas hirmu ja pingetunnet minu kehas. Sellel perioodil ei suutnud ma mitmeid öid normaalselt magada, sest see tööandja külvas hirmu ja ähvardas. Helistas mulle ka vabadel päevadel. Mu närvisüsteem oli ülepinge all. Hakkasin siis uut töökohta ja võimalusi otsima. Mul polnud võimalik võtta ka end töötukassas arvele, kuna olin loonud suvel enda ettevõtte. Mul ei olnud kellegile loota, küsida nõu, pereliikmed ei saanud üldse aru, mis toimub, pigem tuli sealt õõnestamist. Seega otsustasin vaikida. Ainuke oli minu kass, kes mind sellel ajal lohutas.

Mõtlesin, et prooviks mingit muud valdkonda, sest iluvaldkond justkui näitas, et see ei ole mulle? Leidsin 2 kuu pärast uue töökoha, milleks oli telereklaami müük telefoni vahendusel. Täiesti selline valdkond, mida ei olnud varem teinud. Suutsin seal töökohal olla neli kuud, kuniks ühel hommikul mul lihtsalt voolasid pisarad ja mu keha ei tahtnud kodust lahkuda.  Keha oli niii vastu sinna minemisele. Sealne müügijuht oli samuti väga nipsakas ja ütles mulle pidevalt teravalt. Kogu seal oldud aeg ma olin nagu zombie. Täiesti tuim tükk. Ma elasin aga minus ei olnud elu. Ma olin sisemiselt väga kurb, et ma ei oska sellist elu luua, mis oleks mulle rahuldustpakkuv. Elu andis mulle märku, et see ei ole koht Sulle. Tuli jälle tulekahju kustutama hakkata ja mõtlesin, et teen midagi loomingulist ja proovib uuesti iluvaldkonda, ühte ilusalongi, millest olin pidevalt mööda kõndinud. Saingi vestlusele, esmalt pakkusin end jumestust tegema, aga seal pakuti positsiooni, mis tegeles ilutoodete majandamise ja logistikaga, milles mul ei olnud küll kogemust, aga mõtlesin, et panen end proovile. Jällegi 3 kuu pärast leidsime omanikuga ühiselt, et see töö ei ole mulle. Olin ahastuses. Mis toimub? Üks löök teise järel… Mõtlesin siis, et proovin ühe korra veel iluvaldkonda. Sain tööle ühte väga kaunisse ilusalongi, kus mulle lubati mitmeid nüansse, kuid neid ei tulnud ega tulnud. Olin pideva kontrolli, ebaviisaka suhtumise ja jälgimise all, kuid minu hing tahtis olla vaba. Ta nuttis. Peale 4 kuud ma lahkusin ja mul tekkis võimalus võtta end töötukassas arvele. Võtsin 9 kuuks täielikult aja maha, et tegeleda endaga, seedida kogetut ja mõelda, mida edasi tahan teha. Võtsin erinevaid turundusalaseid koolitusi, kus tutvusin ka ühe toreda naisega, kelle ilusalongis käin tänaseks näohooldusi tegemas. Valdavalt olin ma see periood ohvriseisundis ja nutuhoogude küüsis, ma ei mõistnud, miks ma olen sellised kogemused ära teeninud. Mida ma niii halba elus teinud olen?

Käisin karjäärinõustamises, kus mulle räägiti esimest korda kogemusnõustamise kursusest, mis tundus mulle huvipakkuv. Nii ma sinna sattusin. Käisin vestlusel, mind võeti kursusele vastu ja sain 9 kuud tegeleda enda looga. See oli väga kosutav, endasse vaatav ning samuti endasse usku süstiv, et “JAAA, see on minu teema, mida ma teha tahan.” Täiskohaga nõustamiseks läheb kindlasti veel natukene aega, et kogetu saaks settida, küll aga on mul juba praegu võimalus aidata noori, kes on ärevuse ja depressiooni küüsis. Minu jaoks imeline kingitus!

Pärast seda ma süüvisin sügavamale ja sügavamale enda sisse. Ma hakkasin käima naisteõhtutel. Ma käisin hingamistundides, joogas, et rahustada enda ärevust, mis parasümpaatlises närvisüsteemis lõõmas. Ma käisin sagedus -ja infoväljateraapias, enesearengu koolitustel ja seminaridel, tantrateraapias, hüpnoteraapias, nii era kui ka grupikonstellatsioonis, hakkasin käima ekstaatilistel tantsudel, šamanistlikel koosviibimistel. Seda eelkõige seetõttu, et mul oli esiteks tohutu huvi ja teiseks, et endale lähemale jõuda ja enda hingeosad kokku tuua.

Töövahetuste periood oli aeg, kus ma tegin enamus enda otsuseid mõistuse ja egoteadvuse baasilt, mis hõlmas endas mitmeid hirme. Ma ei kuulanud enda südamehäält, sest ma isegi ei osanud seda kuulata. Pole ju ka õpetatud. Ma olin ellujäämisrežiimil. Samuti oli selle taga tõestamisvajadus, et näete vanemad, ma tulen ju toime, samal ajal enda vaimne ja mentaalne tervis oluliselt kannatas. Et mis siis saab kui kaotan sissetuleku ja pean vanematele näitama, et ma libastusin ja ei saanud hakkama? Ei saa ju seda lubada. Ma ei soovi seda õõnestamist. Ma sõna otses mõttes võitlesin. Läbi nende töövahetuste ma otsisin turvatunnet, mida ma ei ole lapsepõlvest peale tunda saanud ning mul tuli see vundamend iseenda sees luua. Otsisin sellel ajal kõike väljast, mis annaks hingeliselt rahu, sest mu hing oli siiski ahastuses kõigest kogetust varajases eas, mis oli seotud vanematega. Ma ei saanud neilt eluressurssi ja toetust, mida sel hetkel väga vajasin. Kuid sellega on tänaseks tehtud rahu. Kõik on käitunud ja andnud endast parima. Need situatsioonid olid kõigest tagajärjed ning selleni jõudsin muidugi hiljem 🙂 Pärast kogemusnõustamise kursust leidsin toreda töö ühes IT-ettevõttes, kuhu olen jäänud siiani. Elu on läinud stabiilsemaks, rahulduspakkuvamaks, nauditavamaks. Selle kõrvalt loon kvaliteetseid eneseteadlikkusest läbipõimunud podcasti saateid ja teen armsas ilusalongis näohooldusi.

Mul endal on hea meel, et ma ei jätnud selle kõrvalt elu elamata, ma ei lukustanud end koju, vaid olin aktiivne, isegi kui mu sees pulbitses ärevus-ja hirmutunded. Ma liikusin koguaeg edasi. Ma liitusin ettevõtlike noortekojaga, kus sain uusi ägedaid tuttavaid ja osalesin vahvatel üritusel. Sain projektijuhi võimaluse, osalesin reklaamivõtetel jne. Sel ajal tuli mu ellu inimesi, kellel oli midagi olulist öelda, inimesi, kes tulid korraks, inimesi, kes soovisid mind tõsta, inimesi, kes soovisid mind toetada, inimesi, kes tahtsid eneseusku süstida, inimesi, kes tahtsid koos muret jagada  ja ka inimesed  kes tahtsid haiget teha, kuna neil endal oli valus. Eks me oleme ühel või teisel viisil üksteise peegeldused. Samuti oli aeg, kus ise otsisin väga seltskonda ja inimesi enda ümber. Otsisin hirmust, kuhu sobituda, kuigi tagasivaadatuna need ei olnud minu jaoks õiged inimesed. Sees oli sisemine tung, et “peaasi, et ma ei peaks üksi olema.” Nüüdseks on mul iseendaga väga mõnus olla. Kui inimese enda sees toimuvad suured muutused siis ka tema ümber inimesed vahetuvad. Seega polegi väga neid inimesi minu ümber, kes oleksid kusagilt lapsepõlvest, aga ma saan väita, et minuga on nüüd minu hingepere ja südamesõbrad, kellega saan jagada südamest südamesse. Inimesed, kellel on sarnane teadlikkus, intelligents ja mõistmine.  See on minu jaoks oluliseim.

Praeguseks olen ma tänulik kõigi nende kogemuse üle, sest need on teinud minust minu. See oli kindlasti minu elu kõge transformeerivamaid kolm aastat. Miski jõuab lõpuks kuhugi välja. Elus on ikka nii, et kui me oleme kogemuses siis me ei mõista inimesetasandil, miks see meiega toimub ning saame sellest alles hiljem aru. Arvan, et seda tulekski meeles pidada kui oled sattunud kriisi. Praegu on terve maailm kriisis ja kui koroona võttis tuure ülesse, olin ma eelnevalt kriisi juba läbinud ning see ei mõjutanud mind. Jäin kuidagi täiesti rahulikuks. Minus on ka olnud alati teadmine, et meile inimestele ei räägita väga palju, mis maailmas tegelikult toimub ja kes seda maailma juhivad. Väga palju jäetakse rääkimata ja tekitatakse massile mingisugune teistsugune illusioon. Minu sees on ainult teadmine, et elame selle aja üle ja edasi läheb järjest paremaks…

 

Parimat,

Elis