Enesekaastunde tervendav jõud

Enesekaastunne – mis see on? Minu arvates enesekaastunne üks enesearmastuse vorm. Tunne, mida otsisin enda seest tükka aega ja kui selle leidsin, siis tunnen, et elu kulgeb palju mõnusamalt. Enesekaastunne on tunne, mis aitab meil igas olukorras toime tulla säilitades rahuliku meele. Tegu on tegelikult sama asjaga, kui tunneme kaastunnet teiste vastu, kuid nüüd suuname selle iseendale. Kaastunne ei ole asjakohane ainult ohvrite puhul, vaid ka nende puhul, kelle kannatused tulenevad eksimustest, nõrkusest või halbadest valikutest. Kaastunde alla kuulub kannatuste äratundmine ja nende selge mõistmine. Selle hulka kuulub lahkus aidata neid inimesi, kes kannatavad. Võtsin tänase postituse kirjutamise aluseks Kristin Neff`i väga hästi kirjutatud raamatu pealkirjaga “Enesekaastunne”. Arvan, et selline raamat võiks olla igal ühel kodus olemas. Soovitan raamatut inimestele, kes vaevlevad enesekriitika, depressiooni või ärevuse küüsis. See raamat aitab näha suuremat pilti ja parimal juhul võib sind isegi muuta ;)!

Kui tihti me kritiseerime end halastamatult, kui me oleme ideaalist väga kaugel või reageerime väga karmilt kui ei vasta iseenda ootustele? Isiklikke saavutusi esiplaanile seadvas ühiskonnas elamise üks pahupooli on see, et kui me lakkamatult oma eesmärke ei saavuta, siis süüdistame iseennast. Enesekaastunne nõuab, et me võtaksime aja maha ja tunnetaksime omaenda kannatusi. Tihtipeale oleme nii altid ennast piitsutama ja nüpeldama vigade pärast, mis tegelikult on elus nii loomulikud. Justkui midagi oleks läinud väga valesti, kui juhuslikult komistame või kui elu võtab soovimatu või ootamatu pöörde. Kõik me teeme vigu. Kus on see kirjalik leping, millele me enne sündimist alla kirjutasime ja milles lubasime olla täiuslikud ning mitte iialgi eksida? Kui oleme eksinud, siis tähendab see seda, et me ei vääri kaasatundmist? Mina nii ei arva. Kuid just selliselt me kipume enamikel juhtudel käituma, kui miskit on läinud valesti. Tegelikkuses väärib igaüks meist kaastunnet. Oleme teadlikud olevused ning on loomuomane, et oleme iga üks omamoodi väärtuslik ja väärime hoolt. Õigust kaastundele ei ole meil vaja välja teenida, see kuulub meie sünnipäraste õiguste hulka nagu armastus.

Keskendume tihtipeale oma elus soovimatutele aspektidele, näiteks olukordadele, mis meid vihastavad, hirmutavad või teevad isegi nukraks. Tunneme abitust ja pahameelt, kui ei suuda asju kontrolli all hoida, saada, mida tahame ja olla need, kes me päriselt soovime. Me protestime asjade vastu ja klammerdume oma kitsa nägemuse külge, kuidas asjad peaksid olema. Kui hakkame selles olukorras otsima väljapääsu enesekaastunde näol, siis on lihtne jõuda EGOGA võitlusesse ehk teisisõnu jõuda süüdistamiseni. EGO on kõik see, mida sa ei ole. Ego kisub meid armastusest eemale. Ego kaitseb kõiki neid kohti, mis meile on valusad. Ego on see sama osa sellest programmist. On väga tähtis mitte end iseenda mustrite pärast hurjutada, olgu need nii viljatud käitumised või mõtted kui tahes. Ainus viis endale kaasa tunda on mõista, et need neurootilised egotsüklid pole meie enda valik. Need ebakõlad on kaasasündinud – need on osa meie inimlikust pärandist, need on loomulikud ja universaalsed. Enesekaastunne aitab neid aktsepteerida. Kui tunneme endale kaasa, hakkab halva enesehinnangu tihe sõlm lahti hargnema, asendudes rahuliku, teadliku tunnustusega.

Kust selline enesepiitsutamine siis tuleb? Lastel ei ole hakkama saamiseks muud võimalust kui toetuda vanematele. Kahjuks aga ei paku paljud vanemad lohutust ja tuge, vaid püüavad hoopis lakkamatu kritiseerimisega lapsi suunata. Paljud meist on sedasi üles kasvanud. Nii ka mina. Mulle meeldib üks Neff`i raamatus välja toodud lause: “Esimesed kaksteist kuud õpetame oma lastele kõndimist ja rääkimist ning järgmised kaksteist käsime neil istuda ja vait olla”. Kas pole mitte sürr? Teadustulemused näitavad, et ülikriitiliste vanemate lapsed kalduvad palju suurema tõenäosusega olema täiskasvanuna enda vastu kriitilised, ning ausalt öeldes see pole minu jaoks üllatav. Vanemate kriitika võetakse alateadlikult omaks ning see tähendab, et inimese peas pidevalt ketrav halvustav kommentaar peegeldab sageli vanemate häält. Kriitiliste vanemate lapsed võtavad juba maast madalast omaks sõnumi, et nad on nii halvad ja ekslikud, et neil pole mingit õigust leida tunnustust sellisena nagu nad on. See on minu elus nii äratuntav olukord. Kriitilised vanemad kipuvad mängima laste elus korraga hea ja halva politseiniku rolli, lootes, et suudavad nõnda vormida lapsed nende enda soovi järgi ehk teisisõnu – “ole lihtsalt mu ori, anna ja tee kõike seda, mida ma vajan, siis on kõik hästi.” Halb politseinik karistab ebasobivat käitumist, hea aga seevastu premeerib sobivat. See toob kaasa lastes hirmu ja usaldamatuse ning õige pea hakkavad nad arvama, et ainult täiuslikuna on nad armastust väärt. Seega NO MISTAKES või muidu? See viib omakorda uskumuseni, et enesekriitika on tava ja hoiab edasised eksimused ära, mistõttu hakkame käitume selliselt, et me jumala eest ühtegi viga ei teeks, muidu tuleb mõni kriitikanool teiste poolt. Tundub, et selliselt kulmineerub meie sisemine deemon. Kas ka sinu oma?

Enesekaastunde põhikomponendid:

Enesesõbralikkus – et oleksime enda suhtes hoolivad ja mõistvad, mitte karmilt kriitilised ja hukkamõistvad.
Omase inimloomuse tunnistamine – Me kõik oleme ekslikud. Kõik me tunneme aeg-ajal pettumust, rõõmu, igatsust, viha, kurbust jne. Sina oled vaid pisike piisake ulpivas meres 🙂 Oleme ühendatud!
Teadlikkus – et hoiaksime oma kogemusi tasakaalustatud teadvuses, mitte ei eiraks ega võimendaks oma valu.

Kui need kolm komponenti ühte põimid siis saavutadki ENESEKAASTUNDE.

Kui hakkate oma südant puudutama või seda puudutustele avama, siis avastate, et see on põhjatu, et sellel pole mingeid piire, et see süda on tohutu, sellel pole otsa ega äärt. Te avastate, kui palju on seal soojust ja õrnust ning kui palju ruumi. – Pema Chödrön

Enesesõbralik kaastunne annab sulle oskuse lasta lahti ebrealistlikest ootustest, mis põhjustavad rahulolematust ning avada ukse tõelisele ja kestvale rahulolule. Enesekaastunne ei kõrvalda negatiivseid tundeid, vaid ümbritseb need hoole ja lahkusega. Kõike seda ainult selle abil, et võimaldame endale parasjagu vajalikku kaastunnet. Enesekaastunne tekitab kindla eluusalduse tunde. Tunde, et elu kannab mind igal juhul kätel ning olen kaitstud ja hoitud. Kui sa usaldad elu, siis elu mõru pool on juba teisejärgulisem. Seega, selle asemel, et end vigade ja eksimuste pärast hukka mõista, võib kannatuse kogemust kasutada südame pehmendamiseks. Võib olla on see tee just selleks, et AVADA ENDA SÜDA. 🙂 Kui vaadata suuremat pilti, siis vigu ei ole olemas, sest meil on elusaatus, mis püüab meid pidevalt rajal hoida. Mõnikord, kui põikleme rajalt kõrvale, näiteks satume valedesse suhetesse või võtame vastu vale töökoha, siis tegelikult annab see tõuke teises suunas edasi minna ning viib meid lõpuks ikka sinna ühele rajale, kus peame olema. See, et me halvasti tunneme, on märk, et on aeg enda elusaatuse rajale jälle tagasi tulla. Valesid radasid ei ole olemas. Me saame sama palju kasu oma kaotustest kui oma võitudest.

Enesekaastunde teine põhikomponent on inimliku ühtekuuluvuse tunnistamine. Enesekaastunne austab fakti, et kõik inimesed on ekslikud, et valed valikud ja kahetsus on vältimatud, ükskõik kui kõrge või võimukas inimene on. Kui oleme ühenduses oma inimliku ühtekuuluvusega, siis teame, et puudulikkuse ja pettumuse tunne on omane meile kõigile. See eristab enesekaastunnet enesehaletsusest. Näiteks valu, mida mina rasketel aegadel tunnen, on see sama valu, mida tunned rasketel aegadel ka sina. Ajendid on erinevad, asjaolud on erinevad, valu määr on erinev, aga protsess on sama.

Teadlikkus oma valust ja selle tunnistamine on tugevus. Valu ei saa meie südant liigutada, kui me selle olemasolust teadlikud pole. Valu on vältimatu, kannatused on valitavad. Kui oleme kannatuste vastu kaastundlikud, segunevad meie valulike tunnetega õige pea lahkuse, ühtekuuluvuse ja ärksusega seotud naudingud. Ilma vähemagi valuta oleks nauding liiga lääge, selles puuduks sügavus ja keerukus. Teisest küljest oleks valu ilma naudinguta liiga mõru, nagu ilma suhkruta kakao. Kui valu ja nauding on üheskoos, kui võtate mõlemad vastu avatud südamega, siis hakkate end tundma täieliku ja tervikumana. Seega kuulub kaastunde hulka kannatuste äratundmine ja nende selge mõistmine. Me kõik soovime oma ellu õnne, aga selleks on vaja, et kogeksime kõiki emotsioone- nii tõuse kui ka mõõnasid, nii saavutusi kui ka tagasilööke. Sellised emotsioonid nagu kurbus, häbi, viha ja hirm on elus sama vajalikud kui rõõm, uhkus, armastus ja julgus. Ühe õnneliku elu juurde kuulub omajagu pimedust ning sõna õnnelik kaotaks oma tähenduse, kui seda ei tasakaalustaks kurbus. Võtmesõnaks on siin tasakaal. Me ju ei taha, et negatiivsed tunded varjutaksid kogu meie taju, aga me ei taha ka neid täielikult välistada. Isegi, kui oleks nende välistamine üldse võimalik.

Enesekaastunde kasutegurid:

Enesekaastunne pakub meile rahusadamat tormisel merel, pelgupaika lõputute heade ja halbade hinnangute jadal, et saaksime viimaks lõpetada küsimuse: Kas ma olen niisama hea kui nemad? Kas ma olen küllalt hea? Kas ma olen piisav? Otse meie käeulatuses on võimalus pakkuda endale sooja ja toetavat hoolitsust, mida me nii väga igatseme.
Enesekaastunne toob kaasa endaga olukorra parandamisele suunatud aktiivse käitumise, milleks on tervise ja heaolu ihaldamine.
Enesekaastunne võimaldab näha suuremat pilti, mis omakorda annab võimaluse meil õitsele puhkeda ning hinnata elu ilu ja rikkalikust isegi rasketel aegadel.
Enesekaastunne on iseenda südame avamine – otsekohe tunnete, et olete rohkem ümbritsevaga seotud, elus ja kohal.
Enesekaastunne on peamine depressiooni ja ärevuse eest kaitsev tegur.

Enesekaastunne aitab nii palju. Ausalt. See vaigistab Teie sisemise kriitiku, deemoni või kuidas iganes seda nimetate, et saaksite olukordi adekvaatsemalt hinnata ja lubada endale eksimusi ja vigu ilma, et te peaksite end sellepärast halvasti tundma. Sa ei pea kõike teadma ega oskama! Sa võid teha vigu, sul on õigus õppida ja harjutada! Sa võid otsustada ja siis jälle ümber otsustada! See on sinu elu! Kui lähebki midagi viltu, küsi endalt kuidas sa käituksid selles olukorras oma sõbraga? Ma usun, et sa mõistaksid ja lohutaksid teda, siis miks sa peaksid endale ütlema midagi kehvemat?! Suures osas just sellepärast, et meid endid on lapsepõlves just niimoodi koheldud. Paljudel meil ei ole olnud head eeskuju, mis õpetaks endasse sõbralikumalt ja kaastundlikumalt suhtuma. Proovi ja sa tunned, kuidas sinu keha rahuloluhormoonidest täitub ning selle mõjul rahuneb ja lõdvestub ;)! Minagi mõnikord panen endale käe südamele või teen endale kalli. Need annavad mulle soojust, õrnust ja kaastunnet ning võtab minult ebakindlustunde ja pettumuse. Valu saab hakata leevenema. Kui sul pole olnud õnne kogeda lapsena piisavalt armastust, siis ära jäta end täna sellest ilma! Kui sul on kehvemad ajad, luba endale mõnusaid asju. Need võivad olla pisiasjad, aga need kosutavad su hinge. Hellita ennast ja hoolitse enda eest. Paku endale vaid parimat !!!