Isa, kus sa oled?

Arvan, et see postitus tuleb minu postitustest kõige haavatavam ja kurvem, mille ma olen üldse kirjutanud, aga see kõik tahab tulla mu seest. Ma ei karda näidata enda pimedamat poolt. Seega nüüd on see siin. Siin on minu valukeha. See postitus ei tule ilustatult vaid nii nagu on ning võib olla on ka siin palju korduvat, kuid nüüd ma räägin detailsemalt.

Ammu ei ole midagi kirjutanud, kuna elu on tegelikult väga põnev olnud, positiivne ja tegude rohke, mis on viinud mind kirjutamisest eemale. Siin paar päeva tagasi tuli esile emotsioon, mis viis mind jälle tagasi lapsepõlve. See andis mulle aga inspiratsiooni kirjutamiseks. Vahest on ikka nii, et arvad, et oled minevikuga lõpparve teinud siis tuleb midagi ikka uksele koputama. Olen lugenud siin mõned nädalat raamatut, mille lõpus ka välja toon. See raamat tekitas minus sellise reaktsiooni, kus mu nutt ei tahtnud lõppeda. Lõik, mida raamatu autor kirjutas ja mis minus reaktsiooni esile tõstis oli järgmine:

Autor jagab, sõnumit, kus hingeline armastus on lõputu ja see tähendab seda, et tal on selles kehastuses ülitugev tunne ja teadmine, et tema jaoks on kuskil keegi väga eriline. See, kelle jaoks ta on loodud, keda ta on armastanud, kellega ta on koos loonud ning seesama igavene armastuse energia toob meid õigel ajal kokku ja ta tunneb ta kohe ära tema silmade järgi. Ta võib olla aastaid üksi, ilma kurbuse või hirmuta jääda üksi. Temas on kahtlemata teadmine, et nad kohtuvad niikuinii ning teadmine, et midagi väga erilist on ootamas ees. – vot see teadmine, millest ta räägib. See oleks justkui täielikult minu elus ära võetud. Kustutatud.

Kui ma olin noorem siis kindlasti oli mul sisimas usk, soov, tahe olla tähendusrikkas, täisväärtuslikkus, sügavas paarisuhtes või et see võib saada mulle võimalikuks või, et olen seda üldse väärt. Mingil hetkel, üsna mu elu alguses, see usk kustus. Kuid pean tõdema, et see on siiani täiesti tuhmunud tänu raputavate elukogemuste näol. Ma olen isegi selle soovi endas allasurunud ja vahest üritanud ka teistes seda soovi alla suruda. “Et miks teil kedagi vaja on? Miks te seda tahate? Saate üksi ka hakkama ju”- iseenda igatsust kaitstes. See tundub nii kättesaamatu minu jaoks lihtsalt. See lõik tõi kõik vana esile, mida kogenud. See tõi esile suure igatsuse tunde, mida lapsepõlves kogesin ning, mis siiani kurbuse näol mu hinges pesitseb. Kõik, mida esimesed eluaastad kogesin, panid paraja põntsu sellele kõigele niimoodi mõelda nagu autor seda räägib ning see pani mind mitmeks päevaks pisardama. Ma muudkui nutsin ja nutsin, nutsin ja nutsin, sest minul ei ole sellist teadmist, et minu jaoks on kuskil keegi väga eriline. Pigem ikka kas üldse ja kuna tuleb. Ma muudkui nutsin sellepärast, muretsesin ja kartsin ette. Üldiselt kui ma mäletan ennast teismelisena siis mu kõige suurem hirm oli see, kas ma leian endale kellegi või mitte. Ma arvan, et mu enamus sõbrannad, kellega sellel ajal suhtlesin, saavad seda kinnitada ning kui ma nendega suhtlesin siis kuskil oli neil see teadmine ja rahu selles osas olemas. Neil oli see teadmine. Kus neil see tuli ja miks minul seda ei olnud? Eks see pani mõtlema küll. Nad koguaeg rahustasid mind maha. “Elis, ta tuleb, sinu jaoks on ka keegi jne.” Ma ikka ei uskunud. Kus te teate? – oli minu põhiküsimus. Ma olin koguaeg kahtluses ja hirmus, et kas ikka? Ilmselt ma tundsin alateadlikult teismelisena juba, et see saab minu kõige suuremaks teemaks siin kehastuses Elisena ja kartsin seda ette. Ja ma võin väita, et see on ka tänaseni kahtluse all. Kuid miks siis nii?

Esimeseks raputavaks elukogemuseks muidugi peale vanemate lahutuse, oli see, et isa kaugenes minust täielikult. Mäletan kui olin pisike plika ja teda elevusega akna juures ootasin, sest pidime kuhugi minema ja ma vaatasin aknast välja ja ootasin teda. Ootasin, ootasin ja ootasin ning mu hingest kostus: “isa, kus sa oled?” Pettumus, igatsus, lootusetus, kõhedus mis mu hinge pugesid sel hetkel, ei taha millegipärast mu hingest tänini lahkuda. Olin mitmeid kordi valmis, sest isa oli lubanud midagi, kuid ta ei ilmunud kohalegi. Kas tuli kõne või hiljem sain teada, et tal oli “miskit muud tähtsamat” kui minuga aega veeta. Neid olukordi oli palju. Liiga palju. Kus mulle lubati midagi ja siis seda ei täidetud. Sellised kogemused nii noorena tõid mu sisse väga suure kahtluse: ma ei pruugi enda ellu ühtegi meesterahvast ligi tõmmatagi. Või kogemuse, et nende tähelepanu saamine on väga raskendatud. Ma ei pruugigi armastust kohata, kuna mu vanemate oma ju ka ei kestnud. Igatsusetunne, mis mu valdavaks seisuniks sai, tõi mulle selliseid elukogemusi, mida ükski naisterahvas kogeda ei soovi. Sind pandi ootama, sinuga suheldi külmalt, sind jäeti unarusse, unustati, ei suheldud selliselt, et oleksid eriline. Kõik need samad tunded, mida isa minus tundma pani, tulid uuesti ja uuesti. (süüdistamata). Ja tüdrukud ikka vahest ju räägivad omavhael kuttidest, sel hetkel muutusin ma hästi hästi vaikseks, hing läks hapraks, ühendusin lahti teistest, olin omaette, eemaldusin, kuulasin vaid teisi ja sisimas oli suur kurbus – “mul niikuinii ei ole midagi rääkida ega jagada teiega”.

Teiseks ma nägin, kuidas mu ema suhtes kanntas ja kuidas ta elu suurim armastus suri ajukasvajasse, kes tekitas talle esimest korda häid tundeid ning kellest ta pole suutnud võib olla siiani lahti lasta, sest ta võrdleb järgnevaid koguaeg temaga. Olen näinud enda ümber niivõrd palju hingevalu. Ma nägin ta igas suhtes mehega, kellega ta oli, sai vastu näppe või kaotusvalu tunda. Ta kannatas. Armastus võrdus kannatus minu jaoks. Mulle selles keskkonnas ülesse kasvades nagu prooviti puust ja punaseks teha, et “Elis, armastust sinu jaoks küll ei eksiteeri.” Vahel on mul tunne, et kuidas ma ja kas ma jaksan tundetasandil neid tundeid ümber pöörata, mis nii algallika tasanil minu sees on? Igatahes kiiresti see kindlasti ei käi.

Kõik halb on armastsue puudusest ning kõik hea tuleb läbi armastuse. – Mari Metshallik

Kuidas need sündmused mind täna on mõjutanud?

Mõjutanud on tegelikult väga palju. Ma olen nüüdseks 28-aastane ja ma ei ole ühegi mehega koos elanud. Rääkimata mingisugusest pikaajalisest suhtest. Kui keegi küsib minult suhete kohta siis enam mul seest nii suurt jõnksu läbi ei käi, aga see paneb meenutama neid tundeid, mida olen kogenud ning võib juhtuda, et meel võib korra kurvaks minna. Ma tutvun meesterahvastega ülimalt harva. Isegi kui tutvun, ei tunta rohkem minust kui naisest huvi. Enda arvates teen kõik selleks, et tutvuks, olen positiivne, käin üritusel, olen vaba. Enegia ja tundetasand on siin võtmesõna. Muidugi kui keegi meeldima hakkab siis tekib tõmme kinniste, mingite pahedega, kes ei tea, mis ise elult tahab või, kes ei tea, mis suhe on, või on ise haavunud või eesmärgita meesterahaste suhtes, kes peegeldavad suuresti mu isa ja keda mina siis lähen niiöelda aitama. Näen neis potensiaali, armastan neid mõned kuud ja siis kui ma näen, et asjad ei muutu kuhugi suunas ja nad ise ei soovi ka panustada ega pingutada, ainult mina olen resurssi pannud siis lasen neil minna. See on mu valdav muster. Lõpuks olen ikka üksi, kellega ei saa kogeda sügavat lähedust ega oma elu jagada nagu ma ei saanud ka oma vanematega. Need mehed peegelavad mulle seda igatsust. Igatsust, selle järgi, mis on kättesaamatu. Et sa saad kellegiga koos olla, aga seda mida sügavalt hingest soovid kogeda, sügavat emotsionaalset lähedust kellegiga, seda ikka ei saa.

Meie elu muutuks täielikult, kui me vaid oskaksime näha ja mõista, et tõelise, maksimaalse hingelise kasvu osaliseks saame vaid püsivas õnnelikus suhtes olles. – Mari Metsallik

Mul ei olnud ei põhikoolis ega keskkoolis ühtegi poisssõpra, kellega käest kinni jalutada. Mäletan tollel ajal oli see mu unistus ja mäletan, kuidas me sellest igatsesin. Olen ilus tüdruk, kuid tüdruk, keda kunagi ei armastatud hoolivalt meesterahva poolt. Mind vaadati, aga ainult kaugelt.

Ma ei suuda isegi sotsiaalmeedia kanaleidki vaadata, kus on paari pildid, et ma nutma ei hakkaks. Ka täna on see veel väga raskendatud protsess. Kui mitu aastat tagasi kaubanduskeskuses töötasin ja kui keegi käest kinni hoidis, tuli see suur igatsuse ja kurbusetunne ülesse ja ma võisin keset kaubanduskeskust hakkata lihtsalt nutma. Et ma ei pruugigi kogeda seda, mida kõik inimesed kogevad. Teiste kogetu, mis mulle tundub kättesaamatuna, teeb mulle haiget. Läbi selle nagu näidatatkse mulle, et näe meie jaoks on võimalik, sinu jaoks mitte ning see teeb haiget ja ma ei suuda teiste üle sel hetkel rõõmustada. Nüüdseks olen teadlikult igasugused “kukeke klõpsutab” ja muud portaalid enda silme eest kustutanud, et need ei hakkaks tekitama mulle halba tunnet või ei tekiks mingit igatsuse tunnet. Kui mingi pulmapilt feedile tekib on siis kiirelt viskan laigi ja liigun edasi.

Seda Mari Metsalliku raamatut lugedes, tekkis mul niiivõrd suur kahjutunne selles osas, et ma olen selliseid elukogemusi kogenud. Mul hakkas oma hingest kahju. Mul hakkas kahju, et ma olen 27 aastat sellist elukogemust kogenud. Pettumus kogetu üle, mida ma ei vääriks. Mul hakkas niivõrd kahju, et ma tõmbasin end voodis kerra ja laususin 100 korda: “MUL ON KAHJU, ELIS!” ja pisarad voolasid põskedele…Küsimus mis minus kerkis on see, kas ma lasen nendel kogemustel määrata oma elu õnne? Kas ma nende elukogemuste tõttu ei lasegi armastust endale ligi? Kui seda saaks teha nipsuga siis ma ju teeks seda kohe, eksole.

Öeldakse ju ka, et suhteid saab parandada, parandades suhteid oma vanematega. Olen seda teinud. Just hiljuti kusjuures tundus, et olen emaga saanud lähedase kontakti kui varem, lasin ta endale lähemale kuniks temas tekkis energivampiirilik käitumine, mis andis mõista, et ta ei ole endaga siiani veel tööd teinud. See tekitas minu pettumuse. Kuid mina teist inimest muuta ei saa. See on tema valik. Ma ei saa lasta inimest enda lähedale, kes ühel hetkel lausub sulle “tatikas”, “värd”, “psühholoogiliselt haige tütar” ja palju muid koledaid sõnu, mida ta hiljem ei mäleta ja teisel hetkel küsib ilma vabandamata: Kas sa mulle külla ei tulegi? Kas me kokku ei saagi? See ei ole mu jaoks turvaline. Siin on minu heaolu mängus ja ma pean end kaitsma. Pean end enda ema eest kaitsma. Nüüdseks ma võtan teda kui bipolaarset inimest, kelle vaim on haige. Ja tegelikult ma täiesti saan aru, miks ta selline ka on. Kui meie algolemus ei ole saanud vabalt voolata, seda on nö vägistatud, piinatud, piiratud, puuri pandud, alavääristatud siis vaim ei suuda muudmoodi enam hakkama saada kui see väljendub häirena. Minu ema puhul siis sellisel viisil. Proovin teda kaugemas plaanis mõista ja olla empaatiline. Olen ka talle saatnud pikki tekste, kuidas ma olen tundnud ja end selgelt ilma süüdistamata väljendanud jne, kuid hiljem selle eest hoopis saanud etteheiteid. Niisamuti suhteid parandada püüdes, olen saatnud isale postiga 10 lk kirja, kuidas ma end tundsin ja kuidas kogu see protsess kui ta minust eemal oli, on mulle mõjunud. Tänaseks isaga on kindlasti paremad suhted kui varem, kuid see hooliv ja emotsionaalne pool on ikkagi vajaka. Proovin siiani seda suhtlust viia südametasandile, sest hetkel on see ikkagi ego/hirmu põhine. Raske on kui teine pool ei tule poolele teele vastu.

Ma märkan ühte asja nende mõlemale juures, nad ei suuda mõlemad seda vastuvõtta. Nad ei suuda selle infoga midagi peale hakkata, mida olen väljendanud. Nad ei tunneta, et seal oleks osa vastutust ka neil. See empaatia puudub. Seega nende jaoks suhtliselt tühine kiri. Mina olen vähemalt üritanud anda endast maksimumi.

See on minu maailm olnud nii pikalt. Ma ei soovi seda lugu ega seda maailma enam!

Kas see valukeha terveneb mingi hetk? Eks seda näitab aeg. Ma näen, et see on ainus takistus veel minu ja armastuse vahel.

Elis