Üksindusega toimetulek muudab su vabaks

Praegusel perioodil räägitakse palju üksindusest, selle olemusest ja sellega toimetulemisest. Nii mõtlesin ka mina, et jagaks enda mõtteid seoses üksindusega, sest üksindus kui tunne hakkas mind valdama üsna varakult kui seda maailma avastama hakkasin. Tänapäeva ühiskond on väljakutse ees, kus omaeti on meile inimesed niii lähedal, aga samas nii kaugel? See on nagu üks paradoks. Ometi pidev painav üksindustunne kraabib hinge. Miks küll ning kust see tuleb?

Tuleb teha vahet kahel terminil ÜKSINDUSEL JA ÜKSILDUSEL

Üksindus on eluterve vajadus. Seda on vaja isiksuse arenguks – see on see aeg, mis kulub eneseanalüüsiks, mõtete sorteerimiseks, möödaniku vaagimiseks ja uute plaanide tegemiseks. Mõni inimene kohe naudib iseendaga olemist ja toimetamist.

Millega meie praeguse olukorra ajal võib olla kõige rohkem silmitsi seisame on pikaajaline üksildustunne. Üksildus tähendab püsivat emotsiooni, et midagi on puudu. Me võime olla ümbritsetud sõprade, pereliikmete ning armastava abikaasa poolt, aga ikkagi ennast üksildasena tunda. See on püsiv sisemine ärevus, mille käigus meie sisemine kompass otsib kedagi, või ka midagi, millega seda puudusetunnet kompenseerida. Üksilduse meeleseisundi käigus läheb tihtipeale tähelepanu sinna, mida meil ei ole. Sel juhul mõtleme üsna harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole.

Me üritame kõigest väest sellest tundest kiiresti vabaneda, otsides endast väljaspoolt leevendust. Kui tulla minu juurde siis õigepealt maandasin seda üksi kodus olles nutmisega, seejärel otsisin läbi sotsiaalmeedia meeleheitlikult kontakti, et keegi jagaks mulle enda tähelepanu ja aega. Ma olin pidevalt väga ärevas seisundis, sest tegelikult otsisin ma enda osa väljast, mida keegi anda ei saa. Kujutage ette võitle – põgene reaktsiooni, kus süda klopib meeletult ja pidevalt on hirm, sest justkui on ohtlik. Ohtlik, et mind jäetakse? Ohtlik, et ei anta seda osa mulle? Praegu tundub see veidi absurdne. Just nii ma tundsin end noorena pea iga hommik, avades ärevusest arvuti, et kellegiga kontakti saada, sest hinges oli niivõrd suur läheduse puudus. Ainuke, kellega kontakti ära unustasin olin ma ise.

Väljaspoolt otsimine ei too rahuseisundit

Minu üheks suureks avardumispildiks või šhokis oli mingil hetkel see, kus ma ei saanud aru, miks teised inimesed ei hooli, ei märka, ei helista või ei soovi minust huvituda. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et nad ei hooliks, vaid sel viisil, kuidas mina seda neilt vajasin, oli veidi teine. Sügavat armastuslikku huvi nii, et neil enda elu ei ole. Et nad jagaksid enda resurssi ainult minuga. Loogiline, et seda ükski sõbranna ei jaga ja see oli paras löök ning tekitas palju ebavajalikke konflikte. Muidugi siis ma seda sellisena ei näinud, vaid see tundus nii paganama normaalne, et ma selliselt tunnen, sest ma ei olnud midagi peale selle tunde kogenud ju ka?

Inimestel on enda elu. See tegi mõneks ajaks karbi lahti, et mismõttes kas nad ei tahagi mulle tähelepanu anda ja huvi tunda? Minu enda sisemine vajadus sellejärgi oli meeletu ja pakitsev. Ma ei olnud toetavat, turvalist tunnet, mis on üksindustunde vastand, kunagi vanematelt saanud, kes peaksid olema esimesed inimesed, kes seda tunnet pakuvad. Mu hing hakkas otsima “nö aseainet” enda lähiringkonnast. Paraku nemad seda ju ei teadnud ja ei osanud mulle anda ka selliselt nagu mu hing seda soovis. Aga see oli paras šhokk, et ei ekisteerigi ühtegi resurssi, kes mulle seda pakuks ja ainuke resurss olengi mina. Algselt oli see pettumust valmistav ja rusuv.

 

Üksi olemine on mingis mõttes illusioon. Suures plaanis me sünnime siia üksi ja sureme üksi. Ka öösel magama jäädes oleme me üksi. Inimesed meie ümber on vaid teatud ajaks laenatud, õppetunde toovad või meid arenguliselt kasvatavad. Me kogeme inimestena elus erinevaid kogemusi iseendast, kuid alge on meil kõigil tegelikult sama.

 

Mis tekitab pikaajalist üksildustunnet?

 

• Mõistus on harjunud uskuma, et me saame rahu leida ainult läbi teise inimese. Või läbi mõne muu tähelepanu nagu telefon, filmid jne. Sul on võimalik endale vastupidist tõestada. Aga seda on võimalik teha ainult läbi sisemise teekonna, mitte läbi väliste klammerdumiste. Rahu leiab aset meie sees. Isegi, kui me kohtame seda inimest, kes meilt üksildustunde ära võtab, toimub üksildustunde kadumine ikkagi meie sees.

 

• Me ei tunne iseennast ja ei lähene enda tundma õppimisele teadlikult. Oleme iseendale justkui võõrad ja mugav on otsida väljaspoolt inimene, kes tekitab lähedust. Paraku see aga ei toimi. Meil tuleb ennast tundma õppida.

 

• Me loome väga pealiskaudseid suhteid. Me kardame enda täielikult avada inimestele, kuna see on varasemalt haiget teinud. Me soovime tunda sügavust, aga pole nõus enda hinge alasti võtma ja avatud olema. Seega on see mõnesmõttes saba lahti ja nokk kinni olukord, kus ühest küljest soovime niii lähedust ja ühendust tunda, aga teisest küljest ei anna selleks endale ise kas teadlikult või alateadlikult võimalust. Tuleks mõelda ja küsida endalt: Kui ohtlik on mulle lähedus? Millised on minu väärtused? Mida ma maailma luua soovin? Mida ma elult tahan? Kuidas ma ennast endana kogeda soovin? Ma olen enda elus väärtustanud sügavaid inimsuhteid, ometi kui vaadata tagasi on need kõik olnud ikkagi pealiskaudsed ja kiiresti lõppenud. Ma ei ole lähenenud suhete loomisele teadlikult, sest päritoluperekonna programmid olid sellised, kus kardeti sügavaid suhteid. Ja muidugi ma tahtsin ise suhtlemistest ka koguaeg saada, mis ka takistas teadlikku lähenemist suhete loomistes.

 

Mida ise selleks ära teha, et endas üksindustunnet vähendada?

 

• Fookus teistelt ära. Ise oled omaelu kese.

 

• Tihtilugu ootame, et keegi teine algataks, kirjutaks, ootaks, et peaks meeles, helistaks. Kuid kõige ilusam punkt kuhu jõuda on hetk, kui suudad neid asju iseendale pakkuda, ning ootuste asemel hoopis ise ohjad enda kätte võtta ning vajadusel kommunikeerida, end väljendada, küsida, rääkida, paluda tuge/nõu jne.

 

• Me kõik tahame olla kuuldud ja nähtud ning selleks on vaja omandada oskust enda tundeid ja vajadusi väljendada, mis on ülioluline, et saaksid tunde, et sa oled kuuldud ja nähtud.

 

• Kui oleme endaga lähedased, ei ole tunnet, et midagi väljaspoolt vajaks.

 

Kuidas saada aga endaga lähedasemaks? Siin on mõningad tegevused, mis mind on aidanud.

 

-Endaga kõva häälega rääkimine

-Kirjuta enda tundeid ja mõtteid päevikusse

-Mine loodusesse, räägi loodusega, kallista puid 

-Mediteeri 

-Hingamisele keskendumine

-Nutidieet

 

Olen end aastakümneid hoidnud üksindustunde vangistuses, sest see on nii tugevalt juurdunud läbi mitme põlvkonna, kust olen pärit. Kui aga teadlikult läheneda sellele on alati valik sellest välja astuda, mis ei tähendaks, et ma seda aeg-ajalt ei tunneks.

 

Kui me aga suudame üksindusega toime tulla enda sees, siis me tegelikult ei tunne, et me sõltuks kellegist ja me tunneme end vabana.

 

Pea meeles kõik tunded, mida tunneme on okeid, kuid vaid me ise saame valida kui pikalt selles seisundis viibime ja mida enda tunnete jaoks saame ära teha. Väljast poolt otsimine on vaid lühiajaline kompensatsioon. Valige enda jaoks üksi olemisse õige suhtumine ja saage endaga lähedaseks, et kogeda sügavaid suhteid, mida hing väga kogeda soovib!